L, 233. päev: never again

Täna on plaanis reisida põhjaosa "mägedesse" (tegelikult need mäed ei ole, on lavamaa u 300 m sügavate orgudega, nagu on ilmekalt näha Google Earthi ruumiliselt mudelilt), täpsemalt Veokülla. Uurin järele sõiduplaanid: 9.59 bussiga jaama, jaamast 10.15 rongiga E-cki, E-ckist 10.45 väljuva 570. bussiga Veokülla.

Raudteejaamas aga selgub, et kõik E-cki poole suunduvad rongid on kuni D. jaamani asendatud bussidega, mis väljuvad jaama bussiperrooni nr 2 äärest ja samal kellaajal kui rongid. No et on kenasti 10 minutit aega, kõnnime perroonile nr 2, kus ootame mõne minuti. Täheldan, et oleme peatuses üksi, siis E oletab, et äkki see on linnabusside jaam, teisel pool on kaugbussid, äkki läheb sealt. Kõnnime sinna ja eks seal olegi 2. perroonil silt, et siit lähevad asendusbussid. Samuti on seal nende sõiduplaan, kus kirjas, et vajalik buss väljub mitte 10.15, vaid väljus juba 10.05. Ja järgmine läheb alles 10.35, millega on võimalus oodata ka E-ckis järgmist 570. bussi umbes kolmveerand tundi.

Ütlen mitu vänget sõna, sest

1. asendusbusside sõiduplaan on olemas ainult peatuse posti küljes; ja
2. ühiskondliku transpordi portaal ei kõssanudki sellest, et rongid ei käi.

Samas siinmaa kohta väga tüüpiline p....ism – kedagi ei koti, kas inimene jõuab kuhugi või mitte.

Nõnda tuleb reisiplaane muuta. Et õiget peatust otsides märkasin ühes teises peatuses seisvat vana tuttavat 110. bussi, läheme selle peale ja sõidame läbi Väikese Šveitsi E-chi, kus olen varem käinud mitu korda, sh kaks korda uiskudel, mis liikumisviisi tuleb E-chis igati vältida.

E-ch on väike linnake ja selles palju muud vaatamisväärt asju pole kui vanalinn (munakivi­sillutisega, nagu ma hästi tean). Korraks põikame sisse ka toom­kirikusse ja kõnnime selles isegi läbi krüptist, kus tegelikult midagi erilist pole. Värava vahelt talveaed (murul jalutab suur noor vares – noor künnivares või noor ronk).

Taas kord Musta Kotkasse, E soovis maitsta siinkandi riikide hõrgutist sinikarpe, mida ka mina proovinud ei olnud ja seepärast nõus olin. Kulinaarne elamus on äge ning alljärgnevalt soovitused, kuidas Sa, kallis lugeja, peaksid oma heaolu säilitamiseks samas olukorras käituma:

1. telli võimalikult suur pudel head veini (meil oli kahe peale ainult pool liitrit riislingut, mida oli veidi vähe);
2. söö karbid ära enne nende jahtumist (sest jahtunud karpide lõhnabuketis valdab karpide, mitte sousti lõhn);
3. ära mingil juhul söö karpidest taldrikule jäänud sousti;
4. ära mingil juhul joo karpide vahele veini – milleks veini maitset rikkuda;
5. ära mingil juhul söö karpide vahele kartuleid (nii jääb neid pärastiseks alles rohkem);
6. ära mingil juhul puutu karpe kahe käega (nii jääb lehk külge ainult ühele käele);
7. kui oled karpide söömisega ühel pool, raputa kartulitele peale kõiki maitseaineid, mida laual on, ja söö need korraga ära;
8. ning lõpuks joo korraga ära kogu vein ning, enne kui see mõjuma hakkab, küsi arve ja maksa see ära, seejärel (kui vein pähe hakkab) tõuse lauast ja võta oma mantel, nii et restoranist lahkudes on tuju hea.

Esimene hoiatus, et kõik ei ole päris nii, kui võiks arvata, oli see, et ettekandja viis ära noad (E arvas pärast, et tema enda ohutuse huvides) ja tõi niisked salvrätid, millel osutus olevat üsna tugev lõhn. Siis toodi kartulid ja toekas malmpütt, millest tõsteti kulbiga klobinal taldrikusse hunnik karpe. E karpidest paljastus ka kaks tillukest krabi, üks punane, teine hall. Algul mõtlesin optimistlikult, et mis siis need karbid ka süüa pole (sünnikoha poolest peaks ma ju mereande pruukima kohe eriti meelsasti, ehkki sinna juurde tuleb tavaliselt pikk jutustus sellest, kuidas mu ema vanemad 1944. aastal mere taha sõjapakku läksid ja et mu isa oli mandri-inimene, siis mul Saare juuri tegelikult üldse ei ole), ent see optimism lahtus umbes samas tempos kui sousti lõhn, mis omakorda lahtus seetõttu, et taldrikutäis lihtsalt jahtus ära ning endine sousti ja karpide talutav ühine lõhn asendus lihtsalt üksnes karpide lehaga.

Ühesõnaga, juurde me ei tõstnud ning E sõnutsi oli kogu lõuna selline, et suurim maitseelamus olid friikartulid. Ja kui me lauast hakkasime lahkuma, tellis üks kõrvallaua vanadaam endalegi potitäie karpe ning asus neid krõbistama. Maitse üle ei vaielda, ent õigupoolest oleksime pidanud suhtuma väljendisse acquired taste kui hoiatusse.

Tulemus oli see, et me pärast ei pannud kumbki vasakusse kätte kinnast, et mitte kinda sisemust ära määrida, sest vasak käsi (milles karpi tuli hoida, kui sellest tuli karbi elanikku kahvliga välja koukida) oli omandanud püsiva leha, mida ei lahutanud ka ülalmainitud salvrätt. Alles õhtul vannivahus leotamine aitas.

Jäätisekohvik, siis tagasi linna 111. bussiga, ebamugavad istmed, vajun magades peaaegu vahekäiku.

E lubab, kui tulevikus ta mingi imeliku plaaniga lagedale peaks tulema, siis ma võin meelde tuletada tänast gurmeelõunat. Tee Euroopasse on pikk, aga igat euroopa veidrust ei pea tingimata omal nahal proovima. Katsun meenutada, kas soomeugri aladelt on teada, et isegi näljahädas oleks söödud molluskeid; ei meenu...