Et 51 lk on 51 lk ja eile õhtul läks kõigepealt prantsuse keeles umbes kaks tundi raisku (kui me istusime, lõug lõunas) ja siis töölaua taha naasnuna veel kaks (kuri tagasiside), olin ma väga närvis, kas ikka jõuan. Sestap astusin uksest välja juba veerand kaheksa, maja tehakse lahti kell 7.30.
Sain erakordseid elamusi. Nimelt selgus, et hommikuti sõidab selliseid busse, millest ma ei tea üldse, kuhu nad suunduvad. Ja et ka 194. buss sõidab Kõrgmetsast Kirikmäeni (8 km) mitte 20 minutit, vaid 40, sest poole kaheksa paiku tahab kogu siinmaa ning naaberriikide ulatuslike piirkondade [she's rich, she's beautiful, she's got huge ... tracts of land] elanikkond proovida, kui suure külakuhja nad ühekaupa autos kohale saabudes suudavad tekitada kaherealisele, aga ühesuunalisele Jaama tänavale. (Kes veel ei tea, siis Jaama tänav on ainus viis saada kesklinna lõhestavast kuristikust põhja poole üle. Ilustamiseks kasvavad selle ääres puud ja põnevuse lisamiseks pargivad autod, nii et kahe auto kõrvuti saamine on kah juba tubli saavutus.) Buss, tõsi, sõidab Vabaduse puiesteelt, aga täna on üks auto otsutanud ühest bussist põikipidi läbi sõita (kui oleks kaugemalt hoogu hakanud võtma ja bussi veermikust kõrgemale sihtinud, siis oleks vast õnnestunudki) ja ka minu buss ukerdab Jaama tänavale. Kui ta esimesest vasakpöördekohast tagasi Vabaduse puiesteele saab, vuravad seal juba teised bussid, keda siis juba õnnetuspaigast edasi lastakse.
Ikkagi olen kohal poolteist tundi varem kui tavaliselt. 51 lk, millest uut teksti on väidetavalt 6 lk, valmib poole kaheteistkümneks. (Õigupoolest oli varasem eesti tõlge 52 lk pikk, aga ma toimetasin sealt ülirohked "alased" ära, jäi 51.)
Ja ka lõunale pääsemist tuleb tavalisest poolteist tundi kauem oodata.
Õhtul Kirikmäe Prismas, kalalett laiutab oma molluskilehka poole poeni, JFK avenüül jube ummik (laupäeval oli kah).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment