K, 819. päev: ennekuulmatu uuendus ehk nicht spenden, opfern

Tänane mõtteteema: miks öeldakse asja fatal accident kohta „surmaga lõppenud õnnetus”, kui näiteks suurõnnetus võib protsessina kesta pärast inimeste hukkumist veel edasi ja isegi tööõnnetusel peaksid olema järelmeetmed? Pigem olgu „hukkunutega õnnetus”. See on selgem eriti arvude korral: mitmest õnnetusest ja surmast räägib [eesti grammatikat hästi oskajale] lause „ennetati 20 õnnetust, sealhulgas 2 surmaga lõppenud õnnetust” ning mitmest lause „ennetati 20 õnnetust, sealhulgas 2 hukkunutega õnnetust”?

Aga räägi kolleegidele või seinale: sajandivanune sõnastik ütleb ju „surmaga lõppenud õnnetus”! Ja et kogu aeg on öeldud ühtmoodi, kuidas me siis äkki saame öelda teistmoodi! Ja et terminitel ei tohiks olla sünonüüme. (Ehk siis üks mõiste, üks termin (millega ma nõus ei ole ning ka päris elus ei ole see sugugi nii) – üks riik, üks rahvas, üks juht! Meenub tõlketeoreetik, kes ütles ühe mõiste ja ühe termini poliitika kohta pilkamisi „Läti terminitöö”, sest seal kaugel maal viljeldavat terminitegevust just nõnda.) Ja et eesti õiguskeeles on „surmaga lõppenud õnnetus” juurdunud termin, seega loogikavastuolu ei ole! — Loogika eesti õiguskeeles, mõtelge – seal, kus öeldakse „omand” nii omandiõiguse kui selle eseme kohta (kes veel ei tea, siis eesti õiguskeeles ei öelda „korter”, vaid „korteriomand”, st „korteriomand pindalaga 60 m²” justnagu ei ole sama absurdne kui „eraomand pindalaga 60 m²”) ning kus tegutseb teada-tuntud asjamees „igakordne omanik”.

Ja räägi samuti nagu seinale muid keelehoolde asju, et „veebisait” ja „võite ... leida kohast ...” ei ole ilus eesti keel ning kui viitate „täpsemat teavet” kuskilt mujalt vaatama, see tähendab ju siis seda, et viite kohas olev teave on ebatäpne. Pigem olgu „veebikoht” ja „... on kohas ...” ja „üksikasjalik teave”. Ja et juhise ja juhendi suhe on umbes samasugune kui sätte ja seaduse suhe.

Oh jah.

* * *

Koolivend kirjutab, kuidas nägi hommikul, portfell näpus, tööle minnes samuti tööle minevat koolivenda arheoloogi, kellel oli portfelli asemel käes käru, sees arheoloogi töövahendid labidas ja kühvel. Arvan, et kui ta oleks hall vana õppejõud Eesti teatud kõrgkoolist, kelle tähelend jäi 1970. aastatesse või 1980. aastate algusesse ja keda nimetatakse tegelikust vanusest hoolimata üldnimetusega „vana p..r”, siis teaks ta, et diplomaadikohvrisse saab peale dokumentide mahutada ka pätsi leiba, paberisse mähituna mitusada grammi keeduvorsti ja vähemalt ühe liitrise piimapudeli, nii et kohvri nahk venib ja raam ragiseb. Asi siis sinna üks labidas toppida ei ole.

Saan teada, et täna asutati Salme muinaspaadi teemaline blogi: salmepaat.blogspot.com. Sellest, mis paadiga juhtus, võidaks korraldada jutuvõistlus, kus inimesed saavad oma mõttelendu välja elada, nii et tulemus oleks parem kui haleraamat „Uru kummalised seiklused muistses Eestis”.

Või selgeltnägijate „võistlus”saade, mis teeb sama välja.