L, 822. päev: vana arm

Tegelen terve päeva vanade slaidide skannimisega. Kasutan nüüd konveiermootorit, kus kirjutan uutele slaidiraamidele teksti valmis juba siis, kui nende slaidid alles ootavad skannimist, samuti skannimise enda ajal.

Tegevus on selline:

1. Slaid raamist välja (raam avaneb noaga urgitsedes) ja skanneri klaasile filmiriba 1. kohale (jälgides, et see oleks otse).
2. Filmiskannimise valgusti paika (jälgides, et see kohaleasetamisel slaidi ei pööraks).
3. Eelskann (Alt-p).
4. Pildi keeramine vajalikku asendisse, skannitava ala raami seadmine, histogrammi seadmine kergelt tumedamaks, toonikõvera seadmine kergesse Z-asendisse (tumendid pisut heledamaks ja helendid pisut tumedamaks).
5. Pärisskann. Selle ajal uute raamide kirjutamine (arvuti serva peale mahub kõrvuti 7 raami).
6. Skannitud kuva mustade servade äralõikamine, salvestamine. Kui kõik on korras, siis võib slaidi klaasilt ära võtta ja uude raami panna.

Päeva jooksul jõuan skannida üle 100 slaidi ja kui voodi alt uut karpi võtan, selgub, et kunagi T. linnakese planeedinimega elektroonikakaubamaja fotoosakonnast ostetud slaidikarpide virn on lõpukorral. Nöök on muidugi see, et alles paar päeva tagasi ma käisin seal ja isegi möödusin slaidiraamide riiulist ja mõtlesin, et äkki peaks karpe ja raame juurde ostma, kui suvel tõin Eestist skannida 14 filmi vanu slaide; aga arvasin, et ju vast voodi all varudes ikka on, ei pea lähiajal kiirustama. No ja tegelik olukord tänaseks õhtuks on selline, et ühtki tühja slaidikarpi enam ei ole, karpide slaidiraamihoidikutes on vaba ruumi veel umbes 170 slaidile ja nendega ühilduvaid tühje raame on järel umbes 180. Samas skannimata slaidifilme on praegu järel veel 8, nendes on ligikaudu 290 slaidi. Nõnda et tuleb taas T. linnakese käik ette võtta.

Huvitav on veel see, et käsil on kolm filmi slaide, mis olid Salvo karpides, millele oli peale kirjutatud ainult filminumber ja raamidele kaadrinumbrid, aga kuupäevi mitte. Seega rekonstrueerin 17 aasta taguseid sündmusi kalendriga võrreldes stiilis, kus ma võisin käia samal päeval ja kus mitte. Vahepeal on negatiive, mille võttekuupäevad on teada. Keerukamaks teeb rekonstrueerimist asjaolu, et vahepealt on üks slaidifilm teadmata kohas (kuigi ma oleksin seda nagu kolimisel näinud, vahest mõnes veel avamata kastis). Pidasin 1991–1995 kõigi pildistatud filmide kohta märkmeid (number, alguse ja lõpu kuupäev, mark, tundlikkus, kaadrite arv), samad andmed kirjutasin negatiivide arhiivilehtedele ja slaidikarpidele, aga kõige esimesed slaidifilmid olid Salvo karpides, kus neid andmeid ei olnud. Märkmed on läinud aegade vältel kaduma. Meeles on näiteks see, et allpool pildil saadud obadus juhtus laupäeval, aga see ei sobitu kuidagi võetud piltidega. Hiljem selgub, et eks ma tegin haavadest pildi alles kaks päeva hiljem.

Õhtuks ületan analoogpiltide arhiivi (ligi 20 000 pilti) digimisel 75% piiri.

Panen siia skannitud pildi kujutama seda, miks ei ole hea kanda jalgrattaga sõites päikeseprille, eriti allapäikest, ning miks oleks hea rattasõidul kanda pikki käiseid (ei näinud asfaldis lohku, kaotasin tasakaalu, sõitsin vastu äärekivi, kukkusin piki äärekivi, vasaku käega asfaldile ja paremaga muru peale, kus olid talvest jäänud teravad graniitsõelmed). Pildil on kriimud kaks päeva pärast kukkumist. Sügavaima kriimu arm on senini 10 cm pikkusena näha.