P, 830. päev: pühapäev

Baromeeter ja fallingrain.com lubavad õhtuks tugevat vihma. Juba hulk aega on kavas minna pildistama hunnitut jõekääru vaadet, kuhu saab kas pühapäeviti vähemalt 20 km pika jalgsimatkaga või laupäviti vähema jalavaevaga, sest siis käib sinna lähedale buss. Mure on see, et kardetavasti on järgmiseks vabaks laupäevaks kuldne sügis asendunud siinkandi põhilise aastaaja novembriga (mis kestab pool aastat).

Kellakeeramine. Kogu päev tundub, nagu kell oleks hirmus palju.

Leian, et laud on tooli suhtes mõni sentimeeter liiga kõrgel, piltide skannimisel jääb hiirekäsi kangeks. Leian käepärase istmekõrgenduse: telefoniraamatu. Teine telefoniraamat jääb jalatoeks.

E on läbi lugenud koolivenna mälestused ja loeb sealt parimaid kooliga seotud kohti ette. Lisan juurde taustteavet ehk asju, mis koolivend jättis mainimata, näiteks selle, millega raamatus meenutatud õp N soovitas tal pead pesta, või selle, et kui koolivend kirjutab õllejoomisega seoses klassiõest P-st, siis ei tähenda see seda, et klassiõde P oli kõige suurem joodik, vaid lihtsalt seda, et P on nimetatud klassi naisterahvastest tänapäeval kõige tuntum ja temast on hea kirjutada.


Kaugetel lennuteedel

Ja õhtul vihm tulebki.

Slaidide skannimine edeneb hoogsalt. Nädalavahetuse saak on 149 slaidi (viimase 6 päevaga 214). Arvutan, et piltide skannimise keskmine kiirus üldse on 24 pilti päevas; seega peaks sama tempo püsides kõik skannitud saama 5. mail 2009 (samas on teadmata, kuidas jõuavad skannerini vajalikud u 3000 slaidi, sest nende kogus ületab selle, mida jõuaksin koduskäikudelt kaasa tuua).

Skannitud saab ka 15 000. pilt, mis on tudengiaegselt peolt, mis peetud majapidamises, kus külalisi oli 2½× rohkem kui toole, nii et laud (alkoholita, muide) oli kaetud põrandale ja külalised külitasid ümber selle nagu antiiksel sümpoosionil. Paraku on mälust täielikult kustunud poolte osaliste nimed ning kuskilt ei ole vaadata ka. Tol ajal oli mul logistikapõhjustel peaaegu samasugune soeng nagu dr Macil, kuigi ma ei olnud sama effortlessly cool nagu tema. Umbes samal ajal tehti ka üliõpilaspileti jaoks pilti, millel ma siis oma õpingute lõpuni nägin välja peaaegu nagu poole kohaga hipi. See meenutab naaber L-i, kes sõnas üliõpilaspiletit kätte saades, et ta on seal pildil „täpselt nagu üks õige grungemees”, ja ma sõnasin, et kuule nüüd, sa pead sellega isikut tõestama kõik järgmised viis aastat!