Hommikul, just ikka siis, kui on kõige kiirem, selgub, et kotiga on juhtunud õnnetus: reedese poeskäigu annid on jäänud kotti vedelema, seened on muutunud osaliselt vedelaks ja omandanud pelutava leha. Meenutagem, et neid kõige õigemaid Pariisi šampinjone kasvatati Pariisi-alustes käikudes hobusesõnniku-kompostivaalude otsas. Ei midagi, seljakott rõdule tuulduma ja raamat tasku.
Juhtub, et mu kahe 2-leheküljese dokumendi vahele satub printerijärjekorras prantsuse kolleegi M 184-leheküljene dokument. Arvake, kui kaua see printerist välja imbub? Aga teisalt veab, sest printerihaldur näitab, et ta järgmine dokument on 66 lk ja ülejärgmine koguni 270 lk. Ei riski tema pikka dokumenti pausile panna, et äkki ei lähe printimine pärast uuesti käima. Ootan ja teen muid asju. Kui haldur näitab, et valmis, sööstan kohe printeri juurde.
Pärastlõunal (tulen sööklast otse, raamat taskus, kavas on minna pärast otse minema, sest see lõpeb täpselt samal ajal, millest alates tohib töölt lahkuda) JMO-majas tõlkemahu poolest kolmanda kliendi tutvustus (koos alguse tavalise ümberpaigutumisega ehk „kust näeb ekraanile ja kust ei näe”, „kust saab kohvi”, „kust saab materjale” ja „kes istub kellega”). Ettekanne esitatakse elavas ja rõõmsas monotoonses kiirkõnes, enamik publikust on letargias. Jagatakse nende eelmist aastaaruannet, mida ma aprillis toimetasin; uurin hoolega, kas kuskil on mõni viga sisse jäänud, tekib hasart.
Lõbus on veel see, et seal pooleteistsaja lehekülje peal on palju ka muul ajal ja teiste kolleegide tõlgitud-toimetatud juppe, mis eristuvad keelekasutuse poolest: ma ei kasuta kunagi sõna kuna tähenduses 'sest' (v.a tarindis et kuna) ning mul on kombeks sõnad Euroopa Liit kenasti välja kirjutada, sest ma ei arva, et lühendit peaks ilmtingimata tõlkima lühendiks. Teiseks ei arva ma, et lühendamine annaks eesti keeles märgatavat kokkuhoidu: inglise keeli on European Union 6–7 silpi ja EU 2 (kokkuhoid 3–3½×), eesti keeles on sõnades Euroopa Liit 4 ja lühendis EL 2 silpi (kokkuhoid 2×) ning omastavas-osastavas käändes on sõnades Euroopa Liidu 5 ja lühendis ELi 3 silpi ehk kokkuhoid on ainult 1,7× – kas lühendamisel on ikka mõtet, kui asi ei lähe lühemaks kaht kordagi? (Ja kolmandaks meenutab lühend ELi tudengiajal samas majas elanud karutaolist rumeenia daami. Tore inimene, aga meenutuste järgi oli ta umbes 1.90 pikk ja lai.)
Saali ukse juures on virnas plastist silte, millel eri maade nimed. Eesti sildilt on kellegi kuri käsi ühe E-tähe ärastanud.
Olen kavatsenud ära minna otse, tööle tagasi minemata, aga kuidas ma A4 suuruse raamatuga lähen, pean selle ikkagi tööle viima. Töömaja juures voorib vastu neid inimesi, kes esitlusel ei olnud ja kes nüüd varaseimal lubatud kellaajal kodu poole astuvad. Tunne on nagu Miki-Hiirel, kui ta oli tehases öövaht.
Miki-Hiir saab 18. novembril 80-aastaseks, peaks raadiosse saatma õnnitluse. Lauluks peaks tingimata olema Valgeid roose, RAM-1 esituses Miki merehädas (tol ajal ilma mereskautideta – ei tea, keda seal RAM-1 laulis appi tulevat, kas pioneere, komsomole või ALMAVÜ-lasi?) või midagi ansabli Suveniir põhjatust laululaekast.
Edasi jaamas (üritan minna T. linnakese rongile, ei õnnestu), siis jaamapoes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Üks sõber on kirjutanud terve töö "kuna" kasutusest ajalist ja põhjuslikku seost näitavates lausetes 20. sajandi jooksul (minu mäletamist mööda analüüsis ta eraldi nii kirjandus- kui ka ajakirjanduskeelt). Sellest on huvitav näha suundumuste muutust "kuna" kasutuses. :)
Aga tunnistan ausalt, et mina kipun põhjuslikus seoses "kuna" kasutama vaat et sagedaminigi kui "sest"...
Sa nähtavasti ei ole töötanud kohas, kus põhjuslik oli kuna selge sõnaga ära keelatud. Hakkab külge.
Post a Comment