L, 808. päev: pildistan s...a ja räägin hobustega

Käin pärastlõunal pildistamismatkal, milles peaksin mööduma neljast siinmaisest linnusest, kus ma veel käinud ei ole.

Esimene, algse nimega Kaljulinnus (plaan on siin postituses), on rajatud kalju otsa, on suur ja väga meeldiv. Statiiviga ja seljakotiga lubatakse sisse jalutada, mis on veel meeldivam.

Linnus on maitsekalt ennistatud. Restauraatorite (või ennistajate) sõnutsi olevat restaureerimisel ja ennistamisel vahe: ennistamisel tehakse järele see, mis enne kindlasti olnud (nt enne tarindi hävimist tehtud täpsete jooniste järgi), restaureerimisel aga on dokumentaalsete (sh arhitektuuriliste ja arheoloogiliste) allikate ja mõttelennu suhe rohkem kaldu mõttelennu poole. Ennistamist juhib Veneetsia harta (1964). Muu hulgas ütleb see, et uued tarindid peavad eristuma vanadest, mida siin on ka tehtud – uued trepid müüride kohal on terasest.

Linnus oli omal ajal vägev, seal elas kolm-neli perekonda, kes igaüks püüdsid mahutada tuumiklinnusesse oma eluhoone, mis tähendas, et tornide jaoks suurt ruumi ei olnudki, sest hooneid oli seal tihedasti, ja lõpuks läks kogu värk põhjalikult põlema.

Üks XIV sajandi lõpu eluhoone ehk suurem torn on täielikult restaureeritud ehk varemetest üles ehitatud, selles on kelder ja pööning ning mäe pool otsas neli ja oru pool kaks korrust. All korrusel on köök koos määratu sügava kaevuga (klaas on peal, põhja ei näe), ülal kabeliorvaga tore saal, kus alles palju pisidetaile. Eelkõige paeluvad mind kaks asja: esiteks oru kohale rippuv puust ärkel, mida oletan mitmekohaliseks kemmerguks, aga kus oli mõistatuslik kamin – seinal oleva pildi järgi oli see pesutuba (miks siis mitte kohe saun, kui seda väikest ruumi sai kaminaga kütta) ning teiseks mitu (neli, kui õigesti mäletan) ava läbi seinte, mis vaatasid kabeli poole. Osa neist võimaldas vaadata kabelisse ka siis, kui arvatavad kabeliuksed olid kinni (ega näiteks söömapidu või muud laaberdust olnud kõlblik pidada kabeliga samas ruumis, eks ole), ülejäänud kaks muudest ruumidest: üks käigust, mis viis ärklisse (ärklil oli muide torni poolt riivistatav uks) ja teine magamistoast (õige mugav).



Veel on põnev detail, et I korruse leivaahju kohal on II korrusel isanda magamisorv. III korruse magamistoa välismüüris oli kemmerg, mille heiteava avanes otse välismüürist välja, umbes poole meetri laiusesse vahesse kahe hoone vahel. Pööningul on näha tõrvalõhnased sarikad:



Üldkokkuvõttes jättis siinne kaljulinnus palju parema mulje kui Veolinna linnus, kus vana aja hõngu alles palju vähem (raudbetoonvõlvid, keskküte).

Siis jälle 130 m allapoole orgu tagasi ning mööda kunagist raudteetammi lõuna poole, umbes kilomeetri pärast paremale orgu, milles on vana Tihaselinna poole viiv tee.

Sellel on ühtäkki üritus, mida võiks nimetada metsa­sitikate sõnnikuveo­talguteks: neid pöidlaotsa suurusi sinakasmusti sitikaid on vähem kui ruutmeetri suurusel alal kuusteist ja eemalt „ruttab”, tundlad õieli, veel juurde. Nad on ametis suure s...känkra laiali lammutamisega ja maha matmisega, mille käigus kukub mõni selili (metsa­sitika kõht on metall­violetne). Mõtlen, mis saaks, kui ma seda loodus­loolisest vaate­nurgast huvitavat vaatepilti lähivõttega maast pildistaks ja mööduja pealt näeks. Pigem ei heida maha.

Siis läheb tee ojast üle, enne üleminekut on aga tee kõrval väike kärestik, kus annab ronida teelt välja ojapõhja kividele ja teha pilt sealt:



Kes arvab, et see pilt on võetud jalgupidi vees, see arvab õigesti (enda jalad u 5 cm, statiivijalad u 10 cm). Seega ei olnud statiiv mitte asjata kaasas.

Kui ojas seisan, lendab paari meetri kõrgusel piki oja mulle vastu väga kiiresti väike lind, umbes paari meetri kauguselt mööda ja teeb mu kohal „kääk!”. Kui pead jõuan keerata, on ta juba mitukümmend meetrit tagapool ja temast vilksab varju taustal ainult hele selg. Lennuviisi ja särava selja järgi usun, et see oli jäälind!

Täna leian viisi, kuidas fotokat saab seljakoti külgtaskust kätte ka ilma seljakotti seljast võtmata, mis on suur eelis, sest siis ei pea ma paremat õlarihma õlalt võtma, mis tähendaks ühtlasi statiivi paremalt õlalt võtmist. Statiiv takerdub kuidagi seljakotirihmade vahele, mis teisalt on tore, püsib ise kinni.

Seejärel Tihaselinnus, mis on eravalduses, kardinad ees ja satelliidiantenn tornitipus, ja kus vanast ollusest ei ole alles midagi (vähemalt mitte sellist, mis oleks avalikkusele ligipääsetav). Isegi eemalt metsaservast 50 m kõrgemalt ei paista midagi, sest puud on osavalt ees.

Edasi toredate värviliste metsavaadetega mäelagendik, mille paremas servas on imelik paljude sissesõiduteedega mets (ühe suurema tee servas on kõigis kohalikes keeltes silt, et armastagem loodust, ja selle taga ehitusjäätmete prügila).

Edasi uuesti mets, selles aga toredaid seeni:

Selle pildi tegemine oli päris võimlemine.

See seen on üks väheseid, mille ma kindlasti ära tunnen. Ilus kah.

Siis uuesti mäest alla, peaks olema Kalaoja lossiks ümberehitatud linnus. No tegelikult on ka sellele lähenemine keelatud (eravaldus), midagi välja ei paista, kui, siis ainult teiselt orukaldalt silotorni tagant natuke. Külas on täielik laupäevaõhtu vaikus. Eestis köetaks sel kellaajal sauna; huvitav, mida siin saunavabas kandis tehakse?

Edasi pikk tee metsa vahel, tõuseb aegamisi järjekordsele mäele ja siis laskub taas orgu. Laskumisel on tee servas piimamannergust tehtud postkast ja teisel pool tühi majakene, mida möödudes pikalt jälgin ja mõistatan, mis otstarve võiks sellel olla – vahest siinkandis töötavate soomlaste saun? Korsten on peal, aga majake on väga väike ja aiast piiramata.

Seejärel peatub mu kohal vastutulev auto (kelle juht pidi nägema, kuidas ma seda maja pikalt vaatan) ja mult küsitakse imelik küsimus: kus on B-sch. Selle asula viita ma eelmises asulas nägin, nii et kuskil siinkandis. Uurin kaarti, ei leia. Kui juht on ära sõitnud, näen, et 50 m edasi (st tulnud auto selja taga) on ristmikul kaks viita, kus kirjas, et B-schi on 4 km. Vanamees sõidab pisut edasi, keerab ringi ja jääb seisma. Väääga imelik.

Seejärel kõnnin läbi küla ja peagi üle suure lagendiku. Hakkab hämarduma.

Lagendiku keskosast edasi on hobusekoppel. Tahan võtta pildi hobustest päikeseloojangul, aga kui seisatun ja fotokat sobilikku seadistusse krutin, mõistavad hobused mu seismajäämist valesti ja kiirustavad lähemale.

Nii lähedale, et ajavad koonud üle aia (pildinurk jääb liiga kitsaks) ning üks hakkab nätsutama fotokarihma.

Teine hakkab aga otsusekindlalt nätsutama mu vasakut käist ja ikka kohe nii põhjalikult, et tunnen läbi käise hambaid. Tõmban käe tagasi, kurdan, et saia mul kaasas ei ole, ning lähen pühin vastu põõsast käe ilast ja jõusöödapurust puhtaks (tundub, et koplisse oli maha puistatud jõusööta, igatahes oli varruka külge jäänud mingeid imelikke teri).

Pildi hobustest päikeseloojangul saan alles hiljem, kui üht pilti töötlen (RAW → HDRI):



Seejärel jõuab matk sihile, Blr-sse, mille linnus paistis üle kogu mitmeruutkilomeetrise lagendiku. Otsin üles vajaliku bussipeatuse, kontrollin, kas buss läheb ikka 19.03, nagu tean, ja käin kiiresti Blr linnuse hoovil. Tagasi bussipeatusse, kaasas on nahkhiiretunnisti, aga ei jõua suurt eriti kuulata, sest buss tuleb täpselt (ohhoo!).

Linnas jaama juurest teisele bussile ja pimeda hakul olen korteris tagasi.