P, 915. päev: kolm rähni

Kavas on minna pildimatkale Silgulinna ja Möldrioru senikäimata nõlvadele, aga olen kahevahel: ilmateade on lubanud päevaks lumesadu. Avan akna ja kuulen pühapäevahommikuses vaikuses, kuidas rähn trummeldab.

(Kas teie aknast kuuleb rähni trummeldamist? Minu omast kuuleb!)

(Meenub ka juhtum 2000. aastast, kuidas mind aeti Mustamäel väga vara üles, et ma näeksin oma silmaga, et rõdupiirde küljes on suur-kirjurähn ja taob seda nokaga.)

Seega pakin kola kokku ja lähen. Jaamapoest võileib ja pakk küpsiseid. Termoses on kuuma teed.

Juba umbes tunni aja pärast olen Möldrioru läänepervel Wbg külas. Astun seljaku poole, kus on Silgulinna varemed. Sajabki lund, väikseid külmunud terasid. Palgivirna küljes on lumised seened. Metsateel ei ole inimesi käinud hulk aega, lompidel on põnev jää:




Siis, 400 m enne Silgulinna, avaneb mu ees selline vaatepilt:



Muidugi mõtlen, kas see oli ehk kesk- või Rooma-aegne kaitsekraav, ja muu tähelepanu hajub. Ma ei märka, et selles jämedate vanade puudega metsas toimetab mitu rähni. Näen ainult üht, kes paremale ära lendab, ja kuulen vasakult eemalt raginat. Jalutan edasi, et näha, kus teine rähn on, kuni näen samast puu tagant kännu küljest rähni ära lendamas! Küll mul on kahju tegemata jäänud pildist, kuidas rähn lammutab kändu! Oleksin pidanud olema ettevaatlikum ja teist rähni kuuldes kohe varjuma ja ettevaatlikult liikuma edasi ning piiluma puude tagant, fotokas võttevalmis! Ja kuigi ma leban veerand tundi kõhuli kuusevõpsikus, fotokas võttevalmis, mõistan, et kui mul oleks kapuuts peas, paistaksin ma välja pisut vähem, aga siis ma ei kuule midagi, isegi seda mitte, kus rähn on, ja kui kapuutsi ei ole, siis peaks rähn olema suisa pime, et mind mitte näha. Nii et järgmise nädala veedan kahevahel, kas hankida metsaalusega ühte sulandumise vahendeid või mitte.

Silgulinna ehitusstiili järgi võib eksimatult väita, et selle rajas krahvinna Emmeline von Kungs-Mohr ja selle major­doomus oli kapten Dhromm – kes muu ehitaks kodu kõrgele ja sügaviku poole kaldu kalju­rüngale, mida troonib jändrik mänd? Ühelt poolt on ilmne, kui ligi tuhande aasta jooksul ei ole viltune kaljurünk mäe otsast alla kukkunud, siis küllap ei kuku ka siis, kui sinna otsa ronin mina koos oma kolaga, aga teisalt võib näha, et rünga lael olnud müüridest on alles ainult paar rida, ülejäänud kahtlaselt väikesed ja kandilised kivid on aga tõesti kaljurünga eendumise poolses orus! Nii et minu viibimine Silgulinna sees on väga üürike ja ma ei roni „ääre peale” vaadet uurima (isegi kui see äär on tegelikult lai kaljulagi).

23. jaanuari suurvesi on teinud kõigi ojadega hirmsat laastamistööd, peamiselt puhastanud ja murdnud suuremaks voolusängi, ning seda oja suurusest hoolimata: see oja, mille sillakõrvasest koolmest ma üle kõnnin (et teha sillast pilti, mõistagi), on selles kohas lättest vast 2 km kaugusel, aga juba sealgi on vesi olnud kõrgem pool meetrit. Siinkandi kuulsaima joa juures on veejõud kujundanud kallast omatahtsi ümber: kus oli kaldamätas, on nüüd liivarand, kus olid kivid, on nüüd sügav kärestik, kus oli laudadest pais, on nüüd paisu jäänused, ja kus oli känd, on nüüd tühi koht, sest känd on jupp maad allavoolu, tagurpidi ning kaetud kividega, mille on kohale veeretanud veevool! Joa juures olevad sammaldunud kivid on meetri kõrguselt kui raspliga puhtaks lükatud, kusjuures näib, et suurest kivist, mis on joast 10 m allavoolu, on vesi ja veega kaasatulnud sodi läinud lihtsalt üle.

Teisalt on kadunud ka libedad puulehed ja kividelt libedad vetikad, nii et saan ronida kondama suisa ojapõhja. Otsin sobivat vaadet (seda leidmata) ning jälgin joaalusel kivil turnivaid inimesi, olles valmis appi sööstma, kui neist äärepealseim peaks vette libisema. Neil on kaasas ka koer, kes on neist kõige mõistlikum, sest kardab ega kipu ääre peale.




Pärast joa põhjalikku pildistamist algab vaevaline teekond mööda Möldrioru keskosa idakallast, kus ma varem käinud ei ole. Vaevaline ses mõttes, et esimese 2,5 km peale kulub terve tund! Seda teed matkalised eriti ei käi, aga seal on kohti, mis toredamad kui näiteks lähedalt Mägikülast alla viiva paljukäidud matkatee ääres, näiteks Öökullilinnaks nimetatud tühemik kaljude vahel.

Hulga aja pärast jõuan taas maanteeni ning keeran metsarajale, mis peaks kaardi järgi viima toreda metsaoja kaldal bussipeatuseni. No minek läheb ruttu, sest kuusemetsast on järel värske raiesmik ja veel suitsev oksapõletushunnik. Ma tean, kui vähe tekib puu põletamisel tuhka, nii et selle mitmekuupmeetrise tuhahunniku tekkeks on pidanud seal põlema ikka väga palju puud. Oja ülajooksul on siiski mõningane jäälinnupotentsiaal. Hakkab hämarduma, silm enam hästi ei seleta.

Jõuan bussipeatusesse koguni 7 minutit enne bussi ning linnas saan toredasti ühe harva pühapäevase bussi peale, mis toob otse mu korteri juurde.

Päikseloojakul topin akna vahelt välja sagedusele 24 kHz keeratud nahkhiireanduri otsa ja lasen umbes 20 minutit kohiseda. Ei midagi, vast mõni nädal peab veel ootama.