T, 917. päev: mis kasu on insenerimõtlemisest

Viimase ööpäevaga on nagu käinud kaks aastaringi: eile hommikul oli lumi, päeval ei olnud, õhtul oli uuesti, täna hommikul enam ei ole. Sajab vihma, lumi on kadunud viimse riismeni, sooja on rõdul 8°. Jõgi laiutab mudakarva vooge nii kaugele, kui kitsuke org annab. Kirikmäel on tuul jälle selline, et ajab sea püsti. Olen kindel, et selle hooneid ei ole keegi mitte kunagi tuuletunnelis katsetanud ega üldse mõelnud, kuidas tuul võiks hoonete vahel käituda, sest kes siis teeb hoonetest lehtri, mille suu on edela, parasvöötme valdava tuulesuuna poole? Siililegi selge, et lehtri kitsamas osas puhub tuul või pikali, eriti kui ka muidu on tuul 15 m/s nagu täna.

Ilmaennustus näitab, et nädala lõpu poole keerab külmaks. Päev läbi sajab läbisegi lund ja vihma.

Bussiraamat on lennuki He 177 uus pildialbum. Selles on muidugi ka pilt He 177 V38 jäänustest, aga ei ole midagi mainitud selle väidetavast ümberehitamisest võimaliku aatompommi jaoks – et keegi ei teadnud, kui suur aatompomm tuleb, tehti pommišaht igaks juhuks hästi suur, nagu kirjutas isegi nõnda tõsine teos nagu üks kolmest nn Saksa lennukite piiblist, Smithi ja Kay 1977. a ilmunud German Aircraft of the Second World War (lk 287) [teised kaks on neljaköiteline Die Deutsche Luftrüstung (DDL; selles ei ole He 177 V38-st midagi) ja Warplanes of the Third Reich (selles ka ei ole He 177 V38-st midagi)]). Pildialbum kirjutab, et sellessse katselennukisse ehitati katseks väljatöötamisel olnud reaktiivlennuki Ju 287 pommišaht. Ohhoo, mul ongi Ju 287 raamat Amazonist just tulekul.

* * *

Tüütu koolitus, kus kabinetis sündinud asju, mida saaks öelda 15 minutiga (või hoopis anda paberil) räägitakse 3 tundi. Mulle tundub, et Eesti pädevast asutusest on saabunud meid koolitama sama inimene, kes kunagi mu mahukast toimetusest leidis „palju grammatikavigu”, näiteks kuidas ma olevat kirjutanud meetmeid võtma, kuigi „õige” olevat (tema meelest) hoopis „meetmeid tarvitusele võtma”. Ega ikka ole küll! Vastuseks kirjutasin tollal pika litaania sellest, kuidas sõna meede on tehissõna, mille lõi 1941. a Johannes Aavik lohiseva väljendi „abinõusid tarvitusele võtma” asemele, ja selle rektsioon ongi algusest saadik „meetmeid võtma” ning sellest pidas Henn Saari terve „Keeleminutite” saate ning selle üleskirjutus on raamatus „Keelehääling” kogunisti kaks lehekülge pikk.

Kui koolitust pidaval tädil bürokraadi elutöö ordenit veel ei ole, siis tuleks talle see kiiremas korras anda. Vabariigi aastapäevani on veel natuke aega.

Kui sellest uute geograafiaavastuste („see, mis pildil näib sinine, ei ole veekogu” – aga tähelepanelikul kuulajal on taskutelefonis Google Maps ning see ütleb ja näitab, et on ikka küll) ja insenerimõtlemise totaalse puudumise loengust (et kuidas keegi ei ole mõelnud, mismoodi asjad toimima hakkavad, siis on tehtud kiiruga seadus ja siis lapitakse selle tagajärgi – ehk siis „kähku lõikame ja üheksa aastat lapime”) lõplikult tüdin, tuleb kasutada kaasavõetud meediapleieris olevat hädalugemist (suvalisest kohast, sest ma ei mäleta, kus järg on). Pärast näitab kolleeg M, et suurest igavusest joonistas ta vastasistujate portreid. Kogu kolmetunnise koolituse ainus helge moment on see, et mõtlen, kas vastas kõrvuti istuvad kolleegid K ja E teavad, et E on nagu K akadeemiline lapselaps (K õpetas mulle, mina õpetasin E-le)?

Tore on koosolekusaali ees olev Burjaadi kunstniku Zorikto kunstinäitus.

Siis kiirustan tagasi töhe – vastu tuleb koju lahkuvaid kolleege nagu Miki-Hiire koomiksis –, et teha kaotatud aeg tasa. Hea, et homme ei pea ma minema koolituse teise osasse, vaid saadetakse teised.

Naabertoa lätlane L on puhkuselt tagasi ja vajab kuuma vett. Toanaabril C-l on veekeetel. Kui koolituselt tagasi olen, juhtub, et C kannus hakkab vesi kohisema ja enne kui ta kannu tõsta jõuab, tormab uksest sisse L, kes sõnadega „this is my water” kannu kätte krabab (ja vaidlema hakkab, kelle pandud vesi kannus ikkagi on). Lõbus.

Päeva tõlkeleid on fraas, mis annab kokku elusa kanaliha. Jutuks on muidugi eluskanad. Meenub ammune tõlge stiilis „surnud kala (toiduaine)”.

Õhtul on taas lumesadu ja isegi nagu pisut nagu lörtsituisk. Koolituse tõttu lahkun töölt väga hilja ning saan bussiga BMW peatuseni, edasi lähen jala. Kõnniteele on sadanud paari millimeetri paksune puutumatu lumevaip. Sõiduteel eilse taolist ukerdust täna ei ole. Viimase pooleteist ööpäeva jooksul on nüüd siis juba kolmas kord lumi maas! (Lubasime lumist talve? – Tehtud!!)