Parandan hommikul oma õpetatava kursuse kodutöid. Üks on sassis teksti lahtiharutamise asemel teinud praktiliselt sõnasõnalise tõlke, mida varem selle taseme õppuritega juhtunud ei ole.
Poole üheksa paiku sõidan bussiga kaks peatust maa poole postkontorisse. Just postkontori peatuses hakkab Eesti mobiil laulma Rammsteini lugu Ohne Dich, mis tähendab, et helistab kas vend või ema; vaatan, et näitab, et ema helistab, aga torust kostab ainult segast klobinat. Helistan tagasi, et kas helistasid või oli sul lihtsalt klahvilukk maas; ema vaidleb vastu, et ei ole ta midagi helistanud. Eks ikka juhtub. Aga muiste, kui mul oli Nokia telefon (kuulus 5110, veel kuulsama tibikollase kestaga), mis pärastpoole seisis koos kummiga nagu Arnold Rüütli telefon, oli sellel vabakäeseade, mis ühendas kõne automaatselt ja ega siis õues helinat kuulda olnud. Paar korda juhtus, et vend helistab ja siis kuuleb, kuidas ma muud juttu räägin.
Postkontoris on kaubaalusetäis siinkandi Interneti-kataloogi. Ehk kõik veebikohad on pandud telefoniraamatu taolisse üllitisse... Sellist lahendust ma kuskil mujal näinud ei ole. Muidugi, tuleviku jaoks hea üles tähendada, aga ega taolist kogumikku siis sadades tuhandetes eksemplarides trükkima ei pea – mõelge, mitu puud ilmaasjata paberiks jahvatati! Internet toimib siiski pisut teistmoodi kui raamatuna. ☺
Olen uppunud töhe, lehti ei vaata. Kui õhtul vaatan, ei saa midagi aru peale selle, et Soomes on juhtunud mingi suurõnnetus, aga kuskil ei ole linki esimesele uudisele (st on ainult sellele, kuidas Ilves ja Karl Gustav kaastunnet avaldavad ning kuidas Vanhanen muretseb) – uudiseid on tulnud nii palju, et seda linki enam esilehel ei ole. 12 aastat tagasi oli täpselt sama olukord, kui sattusin poole pealt kuulma raadiosaadet (ega mul siis kah telekat olnud), kus räägiti kellegi tähtsa poliitiku mahalaskmisest, et milline suur kaotus inimkonnale jne, aga veerand tundi ei öeldud ei nime ega riiki, aga ma pidin muudkui kikkiskõrvu kuulama, et äkki öeldakse. No alles pärast lõppu öeldi, et kuulsite usutlust politoloogiga, mida ta arvab atentaadist Yitzak Rabinile.
Kahest plaadist on üks päris hea, sobivalt paljude viidetega varasemale loomingule (ja üks päris kindla viitega teisele muusikule, kellega plaadi autorit sageli segi aetakse, ehkki vahe on väga suur). Teine on uuenduslikum ja seetõttu harjumatu.
Pakis tulnud raamat on nagu ta on – „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” – ega siis praegusaja Saksamaal saa ilmuda sõjaeelse ja -aegse aja kohta raamatuid ilma, et igal leheküljel antaks teemale vähemalt kolm korda poliitiliselt korrektne hinnang, nii et lugemine tõotab olla kiire (need hinnangud saab vahele jätta, sest see on niigi teada). Või õigemini saab ilmuda, aga siis saaks raamatu autor külge tagurlase maine. Aga millal ma selle lugemiseni jõuan, ma ei tea. Praegune bussiraamat on ikka Gerald Durrelli (1925–1995) elulugu, 600 lk peent teksti (parimal juhul jõuan 16 lk päevas). Praegu on järg 1969. aastas, kuidas Durrell käis viinaravil.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment