L, 526. päev: oui

Täna on pühadevaheline tööpäev, kui tore, poed ja muud ärid on lahti (eile olid vist ka, meenub täna).

Hommikul valin kuu aega tagasi tehtud looduspiltide seast neid mõnda, millest tahan suurendust, panen need plaadi peale ja sõidan isegi ühte silmajäänud fotoärisse. Seal aga meenub, et eeltöö jäi tegemata, vaja ikka uurida enne veebist järele, mida ja kuidas nad täpselt teevad. Alavalgustus on tingimata vaja säilitada ning samblaroheline võiks jääda ikka samblaroheliseks – kunagi osalesin paari pildiga mingil Eesti looduspiltide võistlusel, kuhu pidi tollal saatma ainult paberipilte, niisiis lasin digipildi suurendada paberile, aga ilmutus tegi mu putukapildil lillad õied siniseks ja muud värvid olid seega kah imelikud.

Käin läbi toidupoest, mõnd asja on akuutselt vaja (täheldasin linnasõidul, et bensiinijaama pood on ikka kinni), ja siis rongi peale, kaubareisile T. linnakesse. Nagu eile kirjutatud, ootab mind ees kõigi Šveitsi slaidide taasraamimine (ma nagu mäletan, et selles T. elektroonikakaubamajas, kus on suurem fotoosakond, oli slaidiraame) ning arvutile on vaja midagi, kus hoida kohutavas tempos lisandunud pilte (ma ei räägi vanade piltide skannimisest, nende maht on umbes 400 kB/pilt, aga ikka digipiltidest, mis on mitu korda rohkem ja mille võtmine on ju oh nii kerge ja mida ära kustutada kah ei raatsi).

Esimesest kaubamajast saan vajalikud raamid kätte kiiresti. Aga kassas juhtub täiesti ootamatu asi: nimelt ajan keeled sassi ja kui müüja küsib, kas ma ka kilekotti tahan (mis ta arvab, et ma lähen tänavale, slaidiraamikarbid süles virnas nagu puuhalud?), vastan ma sellele puhtas prantsuse keeles oui. Nüüd muidugi mõtlen, et pidanuks lisama ka gracias nagu Mr Bean.

Edasi kondan raamatupoodides, kus sirvin paari, aga ei osta (huvitavad raamatud on kuidagi ära kadunud või on siis huvi kandunud Amazoni, kust saab raamatud kätte ainult postkontorisse, mitte teise riiki sõitmise vaevaga).

Teises elektroonikakaubamajast saan vajalikud asjad samuti üpris kiiresti ja siis rongi peale. Rong tuleb ostuhuvilisi täis (mitte küll sama täis nagu augustis Belgia rong patisaksu, aga vabu kohti ei ole).

Minu kõrvale maandub priske vanem daam, kes piletikontrollile lehvitab piletit, millel kirjas, et soovib sõita ühest Prantsusmaa linnast ühte siinmaa linna. Piletikontroll imestab, et T. linnake Saksamaal ei jää kuidagi nende kahe vahele. Tädi kiidab aga, et tal on mingine kolme riigi pilet, et ta niisama sõidab. No ja seda geograafilist finessi, et kolme riigi pilet kehtib ainult sellel Saksa liidumaal, mis piletil nimetatud departemanguga külgneb, aga T. linnake paikneb teises, ta ilmselt ei tea. Et tädi on umbkeelne ja nad kontrolliga ühist keelt ei leia, lööb kontroll käega ja läheb edasi.

Saksa lennukiajakirjas Flugzeug Classic on kaanelugu sellest, et huviline, kes ehitas kuuris lennuki Heinkel He 162 loomulikus suuruses maketti, on selle valmis saanud. Teadsin sellest projektist varemgi, aga mitte seda, et umbes pooled pulgad on päris (mis meenutab kunagi ammu ühest lennuki-uudisrühmast loetud lugu, kuidas üks teatas, et tal on mingi lennuki sihik, ja teine, et sama lennuki üks telikujalg, ja kolmas pakkus, et te võite nüüd nendest kahest lennuki valmis „restaureerida”), sealhulgas kõik needid on ehtsad 1945. a He 162 needid (kasutamata). Õiget mootorit seni veel ei ole, on sõjajärgne Vene edasiarendus. Ja mootorikate (päris) olevat mõlkis põhjusel, et ega vana plekki enam ei õgvenda, aga see oli ligi pool sajandit kellegi trepikatus... [Hilisem lisandus: selle 1:1 mudelite ehitaja veebileht: http://www.nervenklau.de/]