R, 546. päev: meenutused

Kirjutan meili inimesele, kellest ma täpselt ei tea, kas ta on elus või surnud. Interneti andmeil on ta elus olnud viimati 2005. aastal, aga mul on mälestus, nagu oleks ma umbes samal ajal näinud kuskil ta nekroloogi. Rahvusraamatukogu raamatuandmebaasi järgi (kus on autorite, tõlkijate jne eluaastad nime taga kirjas) peaks ta elus olema, aga kes teab, kõhe ikkagi, vastuse saamises kindel ma ei ole.

Päeva uudis on see, et saan teada, et siinmaa au ja uhkus, mõistus ja südametunnistus, vend ja seltsimees tohutu Kuke spordikeskus on suletud, sest selle kuumaveesüsteemi on elama asunud legionellabakter, mis nakkab, nagu ma hiljuti teada sain, niivõrd mitte vee joomisel, vaid piisknakkuse kaudu, st kuuma nakatunud veeauru sissehingamisel. Eelmisel aastal oli sedasama leitud ka meie maja kuumaveesüsteemist, aga õnneks meil tööjuures dušši ei ole (mis tuletab meelde mu eelmised kaks töökohta (kontorit), kus ühes oli ja teises oli suisa saun, kuigi esimesest räägiti ainult jutte, kuidas „keegi” seda „kunagi” kasutanud, ja teises oli kontori arhiiv). Ja siis mõni aeg hiljem tuli turvapealikult teine meil, et ärge enam pabistage, meie maja süsteem on puhas.

Sööklast lahkudes väljub minu ees trobikond eesti kolleege maailma suurimast tõlketeenistusest ühes nende ülemusega ja mu mälu, mis mõnikord vajab nimede meenutamiseks pikka sundkäivitamist – ükspäev läks mitu tundi, enne kui meenus, mis perekonnanimi oli 12 a tagasi majanaabril Toomasel (kes oli oma sõnutsi suur jazzihuviline, minu silmis aga ainult hetkeni, mil ta ei suutnud ära tunda, mis bänd oli jazzfestivalil üllatuskülalisena äkki lavale ilmunud „svingibänd”, ning läks ebamusikaalsete ja igavlevate seltsidaamide saatel minema, mida järgmisel hommikul teada saades, mis bänd see tegelikult oli – Manhattan Transfer, tollal veel kahetunnise tiheda kontserdi andmiseks parimas vormis – kibedasti kahetses), – ei suuda kogu tagasijalutuse aja meenutada, mis on ta nimi. See meenub küll, et ta oli siis, kui ma käisin IX klassis, meil koolis inglise keele praktikant.

Päeval maadlen oma pika ja tüütu tekstiga, saan umbes 90% valmis. Nädala alguses hakkab paras hullumaja: olen saanud kutse koosolekule, mille teemaks on märgitud ühe asutuse nimetus ja töö number, mis tõotab kiiret ja karmi tegevust järgmisel nädalal, mil tööd niigi palju.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Filmiõhtu sisustab paar jagu sarjast Absolutely Fabulous (nagu ka eile, kuigi eile tuvastasin, et skannimisprogramm ja DVD näitamise programm ilmselt kasutavad sama kuvadraiverit (kui see on võimalik, ma ei tea), sest skannimise ajal hakkab DVD pilt koledasti hakkima) ja osi „Simpsonite” 4. hooaja kogumikult, sh lemmikosad A Streetcar Named Marge ja New Kid on the Block, millest mõlemast on koduses kõnepruugis palju repliike: esimesest „Sounds interesting!” ja „I'm living in a cuckoo clock!” ning teisest „Could you please wear pants!”, „It's attracting wildlife!”, „Bart, put it down! Put it down, Bart!”, „I wore my extra large pants for nothing! Nothing!”, „All you can eat! All you can eat!”, „Can't talk, eating!”, „Now that is good labna!”, „That could have been me!” ja „I heard they shaved a gorilla”.