N, 531. päev: valged laigud

Tööl leian kapist muude paberite alt üles lõpuks töötajate telefoniloendi (väärtuslik eksemplar minu 1. tööpäevast, kus peal kõik hilisemad seltskonna- ja kabinetimuudatused – mu isal olnud tööl toakaaslane, kellel oli seina peal poliitbüroo näopiltidega plakat (mida müüdi raamatupoes „Poliitiline Kirjandus”, mis asus draamateatri vastas apteegi ja trepi vahel, praegu on seal vist prillipood), ja iga kord, kui keegi jälle ära suri, kleepis ta tema näopildile valge paberi peale, nii et lõpuks oli valgeid kohti rohkem kui pilte; aga ega keegi saanud hakata siis nii truualamliku inimese hõlma, kes tööl seina peal poliitbüroo pilti hoiab! Või siis Tallinna piimakombinaadis oli veel 1988. aastal liitriste piimapudelite pakkimisliini juures seinal Brežnevi pilt, kuigi pigem ikoonina.). Telefoniloend oli kadunud eilsest saati ja ma peaaegu juba arvasin, et mu usaldamatus koristajate vastu on osutunud õigeks. (Pärast turvatalituse esitlust ei jäta ma toast lahkudes kunagi mingeid pabereid laua peale – sest kuigi asutuse töötajad läbivad töölevõtmisel turvakontrolli, ei ole teada, kust on pärit koristajad, ja iial ei ole teada, mis võib nt Vene luuret huvitada.)

Palju tööd, mistõttu hilinen prantsuse keelde mõne minuti. Kui raamatuid-vihikuid seljakotist välja tõstan – õpik ja töövihik ja grammatikaõpik ja sõnastik ja vihik – märkan, et grammatikaõpikul (mis on neist kõige paksem – kui prantsuse keel grammatika on täiesti pas de logique, siis ei ole selles ka midagi imelikku) on serv punaselaiguline. Esimene viiv mõtlen, et see on veri, vahest olen märkamata käe vastu laua metallraami katki teinud vms, aga siis näen, et veri see ei ole, värvus ja kontsistents on teine ...ning lõhn kah. No pikapeale selgub, et see on olnud kunagi kirsstomat!!

Ja mis kõige toredam, see ei ole sinna poetunud eile, vaid juba esmaspäeval, sest eile poes käies panin kõik ostud kile-, mitte seljakotti. Õõh...

Prantsuse keeles peame kunagi igaüks tegema 10-minutise ettekande. Maltalane räägib maailma suurimast tõlketeenistusest ning rühma teine eestlane esitab põhjaliku ülevaate Saaremaa kliimast, botaanikast ja turismist. Geoloogiast ilmselt mitte, sest sõna météoritique ei suuda ma tabada. Rühmakaaslane on näinud suure vaeva, pärast peab õpetaja meile üle joonistama, mida ükski taimenimetus tähendas (stiilis et érable on puu, millel on sakiline leht, mille ta just joonistas, aga kuna ta ei oska suurt joonistada ja tulemus meenutab rohkem kanepilehte, siis kujutage pigem ette Kanada lippu).

* * *

Eestis levib kuulujutt, nagu oleks Soome sündinud loll tapnud eile kaheksa inimest bolševike mässu aastapäeva auks. No on ikka rahval fantaasia! Vahest pakuvad veel, et Trabanti, Ida-Saksa autolaadse sõiduki 50. aastapäeva auks (mis olnud ka eile).

Trabantil on oluline osa Saksamaa idaosa rahvapärimuses, mu lemmiklugu on selline — Kohtuvad Trabant ja muul. Muul ütleb: „Tere, auto!” – Trabant ütleb: „Tere, muul!” Muul puhkeb nutma. Trabant küsib: „Miks sa nutad?” Muul vastab nuuksudes: „Mina ütlesin sulle „auto”, sina oleks võinud mulle ka öelda „hobune”!”

Väidetavasti olnud Trabanti võimalik täielikult osadeks võtta ainult nelja eri suuruse mutrivõtmega – mida muude autode korral ilmselt teha ei saa. (Aga kas ka kokku panna, sellest ajalugu vaikib.)