K, 1. tööpäev

Hommikul tõusen vara, valmistun põhjalikult ja klõpsin telekat, kust tulevad tavalised hommikusaated. Silma jääb üks multikas, kus on soldataara, varbad õigesti – papagoidel on nagu rähnidel kaks varvast ette ja kaks taha, mitte 3+1 nagu muudel lindudel; see on tavaliselt valesti.

Siis bussi nr 7 peale. Algul oli ka korraks mõte, kas ei peaks äkki igaks juhuks minema jala, aga mõõtsin tee kaardilt ära ja sain 4,5 km. Paljuvõitu. Bussiga oli mööda kiirteed kaks peatusevahet.

Jõuan kohale veidi enne üheksat, saan alt valvelauast ilusti sisse ja tunnen vajaliku tädi ära. Halduslikku juttu jätkub kaheks tunniks: vaatame teetopsi kõrval [Lipton!] koos läbi paksu paberimapi, mis kõik tuleb kunagi ära täita ja asjaomastele inimestele saata (õnneks on iga peale kirjutatud, kellele). Turvaülem näitab PowerPointiga ülevaate asutuse turvanõuetest. Muud keelt peale prantsuse ta tegelikult suurt ei räägi ja fail on ka prantsuse keeli. Tal on kaasas abiline, kes vahel aitab.

Siis viiakse majandusülema jutule, kes räägib pikalt-laialt sellest, millest koosneb palk ja milline on tervisekindlustus. Ega tema inglise keelest ka päris kõike aru saa, aga ühiseid keeli meil rohkem ei ole.

Siis tehakse näopilt ja pannakse see uhke kaardi peale, mis avab kõik vajalikud uksed ja mis peab tööl alati nähtaval kohal enda küljes olema. Siis saab kell üksteist ja sohver sõidutab mind kaarega ümber linna Kirikumäe otsa, kus hetkeks keegi ei tea, kes ma olen ja mida minuga peab tegema, aga siis saadakse järje peale.

NHE-maja Kirikumäe nõlval on veidra ehitusega. Esiteks on see põhiplaanilt kuusnurkne nagu meekärg. Keskel on suur kongressikeskuse saal (kuusnurkne), selle servades ja all kabinetid (õnneks mitte kuusnurksed, aga tavatuid nurki on ootamatutes kohtades). Maja kuusnurkne kuju tähendab, et domineerivad nurgad on 60° ja 120° – tuletades meelde ühe ergonoomiaraamatu soovitust vältida muid nurki kui täisnurka, muidu pimedad eksivad ära. Majal on mäe poolt vaadatuna kolm ja oru poolt kaheksa korrust, kõik eri laiusega, nii et väljast näeb ka püstsuunas peale täisnurga muid nurki. Sissekäik on korrusel miinus üks ja meie kontorid asuvad korrusel miinus viis, miinus neli, miinus üks, null ja pluss üks. Nõnda et treppidest liikumist või liftiga sõitmist tuleb päevas päris palju ette. Mainitagu, et trepidki on kuusnurksed ja nendel on korruste vahel kahe-kolme marsi asemel viis, igaüks pööratud 60°. Korruselt pluss üks vaadatuna kaob trepi keskel olev šaht kaugesse sügavusse; raamatukogust tulles kostis sealt kauget müra ja meenusid morlokid "Ajamasina" filmist, kes elasid maa all ja sõid maa peal vegeteerivaid lillelapsi eloisid.

Kontor on korrusel pluss üks ehk täitsa räästa all ja toanaabri hr B sõnutsi on sellest kogu majas kõige uhkem vaade (täitsa usun). Ega mul lasta kaua seda vaadet imetleda, sest aknast sirab päike sisse ja kardinad tuleb ette langetada.

Siis käime söömas; kõrvallauas räägitakse eesti keeles. Söök on suhteliselt odav. Edasi suurte ja tähtsate majade vahelt läbi KAD-majja, kus on pangakontor. Kolleeg R näitab eemalt, et kahest tellerist oskab inglise keelt hästi vanem, mingu ma tema juurde. Et mul pole konto avamiseks vajalikke pabereid kaasas, tuleme tulema. Võtan paberid ja lähen panka tagasi. Selgubki, et ega siinmaal pole pangakonto avamine sama lihtne kui Eestis, siin peab olema tööandja tõend, et tõesti töötad siin (õnneks on pakis neid mitu tükki) jne. Saan teada, et päevasel ajal võtab konto avamine aega, aga tulgu ma homme hommikul tagasi, siis on konto avatud.

Seejärel tööle ja raamatukokku. Näen nimekirjast, mis eesti sõnastikke seal on, ja sünnib tilluke vaidlus selle üle, kas tõlkija laud peab ikka olema sõnastike all lookas. Internetisõnastike vilunud kasutajana ma punnin vastu, sest mitu aastat oli mu töölaud praktiliselt tühi, seal oli alati ainult ÕS, sest isegi Silveti materjal on Internetis mitmes kohas olemas. Aga paar vajalikku raamatut ma saan kaasa siiski ning rändan selle koormaga oma lauani, mis muidu on kuvarit, sõrmistikku, hiirt ja telefoni arvestamata täiesti tühi.

Edasi tutvun IT-süsteemiga ja loen seal olevaid juhendeid. Leian meiliprogrammist ELi asutuste töötajate tohutu meiliaadresside loetelu ja sellest mitu ärakadunud eesti kolleegi.

Esimese tööpäeva lõpuks on jalad treppidest muudkui üles ja alla käimise järel täiesti tunda. Oma korruse WC-d ma esimesel päeval iseseisvalt üles ei leiagi. Tore on see, et mu laud on kohvinurgast 5 korrust kõrgemal, mitte selle kuulderaadiuses nagu eelmises töökohas.

Aknast paistab ilus päikseloojang vanalinna kirikutornide taha ja aeg on hotelli minna. Bussi sisenevad minu ees kah eestlased (kas ka igas maailma bussis on vähemalt üks eestlane?), kes räägivad üsna valjult oma terviseprobleemidest ja sellest, kuidas siin bussijuhid ei oska sõita.

Bussi pealt otse lähima poeni. Parkimismaja all osutub olevat terve kobar väikepoode, kümme minutit seitsme peal juba enamikus kinni. Edasi võtan suuna sellele, mis oli detsembris hotelli lähedal. Juhuslikult leian teelt paraja suurusega poe, mis on veel lahti. Which was nice.

Õhtu sisustab selline tubane tegevus nagu Windows Movie Makeriga filmi monteerimine. Filmiks on filmiarhiivis olev 3-minutiline tummfilm sellest, kuidas Harald Nugiseks sai Türi haiglas 20.4.1944 Rüütliristi. Arhiivis on filmi jupid täiesti suvalises järjestuses kokku liimitud, näiteks käib Nugiseksil Rüütlirist justkui kogu aeg kaelast ära ja kaela tagasi. Võtan selle pulkadeks lahti ja üritan uuesti, seekord loogilises järjestuses kokku panna. Selgub, et see 3 minutit koosneb u 60–70 jupist, mis on üles võetud kahe kaameraga ja mõnd kohta on kaamera jaoks korratud (nt teiste haigete õnnesoovid).