Ilus päikesepaisteline hommik. Et ma võtsin eelmine kord Eestist tulles kogemata Eesti-päikeseprillid kaasa ja viimati Eestis käies unustasin nad kotti, on mul nüüd siin kahed päikeseprillid, aga neid ei ole kaasas kumbagi, kuigi tore oleks.
Tööl läheb ühtäkki lahti toauks ja sisse marsib kaks eesti kolleegi, lilled näpus. Milline üllatus! See tähendab, et lõuna ajal pean hankima ka midagi magusat.
Lõunalt poodi kiirustades näen, et fuajees tavaliselt olevas eestlaste seltskonnas on viimatiste õpingute rühmakaaslane, kes hakkas siiakanti tulema mitu aastat tagasi ja on nüüd kohale jõudnud (lähimad rühmakaaslased on mägede taga, siinmaal olen mina üksi). Juttu jätkub kogu poeskäigu ajaks, aga kui telefoninumbrite vahetamiseks läheb, siis leian, et mul ei ole pliiatsit kaasas ja mulle ei tule meelde rühmakaaslase perekonnanimi, et otsida telefoniraamatu ligi tuhande sissekande seast ja uus number kohe juurde kirjutada. Piinlik küsida, kaelasildilt ka ei paista. Lahendusena teen numbrist telefoniga pildi ja kirjutan ära pärast, kui nimi meelde tuleb.
Prantsuse kolleeg D tuleb lõunalt koos muu maja kolleegiga, kelle kohta ütleb turvamehele, et see on rahvusvaheline terrorist ja kaelakaarti ei ole, aga turvamees nalja ei mõista ja enne sisse ei lase, kui kaart nähtud.
Ent esimene tööpäev on muidu selline, et ette satub lühike, aga nii halb tõlge, et seda ma vastuvõetavaks tunnistada ei saa. Mitte see ei ärrita, kui inime ei tea, vaid see, kui inime ei võta vaevaks seda, mida ta ei tea, järele uurida või lihtsalt mõelda, mida ta õigupoolest kirjutab.
Pärast otse korterisse, muidu toidupoes ei käi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment