K, 784. päev: muumia ootab kättemaksu

Suvi, eriti augustis nädalane šokolaadi-, juustu- ja veinidieet on teinud magamistoa nurgas lebavast kaalust suurima vaenlase. Näit on küll kuuendiku võrra parem kui eile, aga ma tean, et see kahjuks nii ei jää.

Alustan taas vanade piltide skannimist, mis on jäänud puhkuse tõttu unarusse. Slaidide esi on nii suur, et ma viimati ei toonud slaidivaramust uusi kaasa. Samas ma ei leia 14 kilesse mähitud-teibitud pundart skannimata slaide üles (panin need külaliste tulles silma alt kindlasse kohta ära) ja võtan vahelduseks ette jälle negatiivid, seekord ajast 12 a tagasi.

Täna on erakordselt ilus ja soe päev. Vürtsi lisab aga telefonikõne Eestist, kus – nagu pikapeale selgub – on opakal naabril, majas elaval maakleril hakanud signalisatsioon karjuma ja mõelge, mille peale ta tuli – läheks õige maja turvakilbi kallale ja lõikaks juhtme läbi!! No mul ei ole sõnu! Seda, et ta teaks, et turvasüsteemides on normiks tamperahel, mis rakendub juhtme läbilõikamisel, on palju tahta, aga mis võiks olla elementaarsem kui helistada turvafirmasse ja oodata paar minutit, kuni mehaanik kohale tuleb. Kilbis surkimise peale hakkab karjuma meie korteri signalisatsioon, läheb oma inimene avama, aga koodist mahavõtmine ei aita, kellad hüüavad majarahva rõõmuks edasi! Tuleb G4Si tehnik, veedab mitu tundi all kilbiruumis, vestleb mainitud naabriga. Ja oi kuidas ma tahaks loota, et ta viib ta kaasa ja annab seadusesilma kätte!

* * *

Kohalik leht on lugejatelt küsinud, kas riigi ja kiriku peaks hoidma lahus. 80% vastanuist on arvanud, et peaks. Inimeste tõekspidamiste üle statistika pidamine on siinmaal seadusevastane ja täpsed andmed on seega teadmata, aga CIA Factbook hindab, et katoliiklasi on kaugelt rohkem kui 80%. Ja nagu selgub, on mure selles, et riik ja kirik on lahus küll, aga see lahk kipub vähenema, näiteks teatud usundid on riiklikult tunnustatud ja teised kurvastavad, et nad ei ole.

* * *

Õhtul Kirikmäe prismas, kus on seekord rahulik. Kord suvel hirmus palava ilmaga nägin Kirikmäe prisma ees trepil, kuidas inimene oli kokku kukkunud ja kiirabi teda turgutas; teine kord nägin, kuidas turvamehed olid poodidevahelises koridoris ühe meesterahva vastu põrandat vajutanud ja ootasid vast politsei saabumist ning kui too meesterahvas end liigutada üritas, surusid põlve tugevamini vastu ta selga. Ligi kaks aastat tagasi kirjutas leht, et sama kaubanduskeskuse juveeliärisse sisenesid teatud seltsimehed suure kirve abil ja tollased turvamehed ainult vaatasid aupaklikust kaugusest pealt; ju vast on nüüd tööle võetud teisest puust turvamehed.

Tagasiteel näen, et Punase silla juurde paigaldatakse ilutulestikku, politsei juures valvamas, eks lõbustuspark hakkab otsi kokku tõmbama (ja, nagu kolleegi blogist võib lugeda, kohati lausa sõna otseses mõttes, kui atraktsioonid kipuvad lagunema ning jätma inimesi mitmeks tunniks maa ja taeva vahele kõlkuma). Tore, see kant peaks mulle rõdule paistma paremini kui Aadu sild, kust pealt lastakse riigipüha rakette. Panen rõdule statiivi hakkama. Nahkhiireandur on akna vahel 45 kHz peal ja seekord askeldab rõdu lähedal üks selles sageduspiirkonnas piiksuv väiksem nahkhiir, keda üritan vastu valgust pildistada:



Homme proovin uuesti.