Sajab ladinal. Teen hommikul kakaod, mis kukub välja üpris maitsetu. Külmetus on jõudnud paukuva köha faasi ja hääl on kui tõrrepõhjast.
Tööl on tulnud osakonnajuhatajalt igast keelerühmast ühele inimesele meil, et kell 9–11 saame kokku seitse kiirtööd, mis peavad olema tagasi need tõlked tellinud agentuuris kell 17 ehk siis tehke nii kiiresti kui saate. Ja mul algab kell 13.30 prantsuse keel, viimane tund enne eksamit. Tore-tore. Peale selle on veel natuke tõlkida ning mitu lehekülge rasket meditsiiniteksti üle vaadata (ja samuti kolleegi meditsiinitõlget).
Lisatõlked hakkavad paarikaupa kohale tilkuma kell pool kaksteist ja mida edasi, seda kiiremaks on läinud ilmselt ka tõlkijal. Kella kaheks saan seitsmest kuus tööd valmis ja kirjutan meili, et kus on seitsmes töö, mul prantsuse keel juba käib. Kell kolm tuleb sellele vastus (osakonnajuhataja helistab ja saadab kõigile meili), et seitsmes töö tuleb alles homme, mingu ma rahus oma prantsuse keelde.
Prantsuse keelde jõuan seega umbes tunni ja neljakümneminutilise hilinemisega, paarkümmend minutit enne vaheaega. Peaasi, et saan nime kohalolijate paberile kirja; hilinemisi seal ei arvestata. [Meenutatagu lugusid kadund Lennart Mere töötamisest Tallinnfilmis, kus ta tööaeg oli 14–17 ja kuhu ta tuli mõnikord kohale kolmveerand viis, nii et kirja läks hilinemine, mitte tööluus.]
Viimane kordamistund näeb välja nii, et õpetaja on igaühele andnud paki harjutusi, mida siis kõik vaikselt teevad. Vaikust rikub ainult mu köhimine mõne minuti takka. Pärast pikka vaheaega (mis saabub mu hilinemise tõttu meeldivalt vara) loeme tehtud harjutused ette ja õpetaja parandab.
Võrdlen (mõttes) umbkeelset prantsuse keele õpetajat ja umbkeelset vene keele õpetajat III klassis. Sarnasus on ilmne, sest seletustest ei saa aru ja küsida õpetatavas keeles ma ei oska. Hea, et prantsuse keele õpetaja ei karju, jookse ega kisu õpilasi kõrvast nagu seda tegi meie Valeri Ivanovitš.
Pärast tundi laskun KAD-maja keldripoodi, et äkki on seal müügil ravimilaadseid asju, mida mõnikord poes müüakse. Käin kogu poe läbi, leian mõne mõõduka ravitoimega šampooni ja vitamiinitoote, aga köharohtu mitte.
Edasi Kirikmäe Prismas. [Kohalik leht kirjutas, et pühapäeva hommikul külastasid sama kaubanduskeskuse juveeliäri üleni musta riietatud tegelased, kes avasid ruloo ketaslõikuriga ja vitriini suure kirvega ning kohaletõtanud turvamehe kirvega ähvardades ära ajasid. Paistab, et turvamees pages elu eest nii kaugele, kui jalad võtsid, sest tema ütlused lehenupus on väga pealiskaudsed ja eriti rohkem pealtnägijaid ei olnud. Seda siiski nähti, et röövlite auto oli Škoda (hea veel, et mitte Trabant). Võimalik, et ka nendest saavad omal maal kunagi kuulsad ja armastatud telesaatejuhid.]
Uurin majajuhi hoolikalt läbi, aga apteeki ikka ei ole. Prismas endas on olemas "apteek", aga selles on ainult plaastreid, sidemeid, kondoome, hügieenitarbeid ja kosmeetikat. Ühe peaaegu farmatseutilise pealdisega poekeses müüakse kah ainult kosmeetikat. Ilmselt ei ole apteek siinmaal äriettevõte, miks teda muidu kaubanduskeskuses pole, vaid kohtades, kus inimesed ei käi (vana- ja südalinnas) ja lahti ainult päeval. Muidugi, katoliiklik maa – jumal annab, jumal võtab. Või siis kasutatakse piiritaguseid apteeke.
Õhtul üle hulga aja Il-2, edasi Species lavastaja ning näitlejate kommentaariga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment