Ärkan kolmveerand kaheksa paiku üpris reipana. Isegi nõnda, et jõuan seekord bussipeatusse enne 8.59 bussi.
Hommikul on tööl kohvikus üldkoosolek, kus direktor räägib eilsest haldusnõukogu koosolekust ning siis kutsub tõlkijaid üles jätkama koosolekut isekeskis ja midagi halduslikku otsustama – aga mida, seda ma ei pane tähele (vist kuidas kedagi kuhugi valida) ja ausalt öeldes ei huvita ka eriti, sest töö ootab ja piilun muudkui kella. Tõlkijate koosolekut iseloomustab – subjektiivselt arvates – surematu inglise mõttetarkus this calls for immediate discussion. Ilmselt on ka mitmel teisel kiire tagasi töölaua äärde (algselt pidi koosolek kestma veerand tundi), sest nad hiilivad vaikselt minema, nii et tund pärast koosoleku algust, kui minagi olen jõudnud oma nihkumisega ukse lähedale, on kohal vast kolmandik neist, kes kolmveerand tundi tagasi. Ja nagu võin tähele panna, ei ole arutelu oluliselt edasi jõudnud.
Päeval selgub, et mu juhendatava kursuse üks eksamitöö oli eelmise nädala keskel meilis kaduma läinud ja saadab uuesti; õppetooli koordineerija kinnitab, et veel jõuab hinde protokolli kanda.
Hommikul on ilm vines, korterirõdul oli pool kraadi üle nulli, edasi ajuti päikseline, päeval läheb vinesse. Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, kui sealt korteri poole jalutan, hakkab sadama lund – suuri jäiseid lumehelbeid – ning elus esimest korda kuulen, kuidas lund sajab. Helbed on suured ja jäised, nagu öeldud, ja tekitavad puulehtedele ja rohule sattudes täiesti kuuldava sahina.
Maja ees postkastis on Amazonist tulnud raamat; pakk on paksuse suhtes mahtunud postkasti pilust sisse küll, aga kirjakandja pole arvestanud, et kast on pakist lühem. Nii on pakist umbes kolmandik väljas. Aga ausad inimesed, kui kirjakandja on pannud kirja valesse kasti, on need ilusti ukse kõrval peegli ääre peal reas.
Hilisõhtuks saab maa täitsa valgeks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment