E: minimalistlik kunst Tallinna lennujaamas ehk mu kohver on filmistaar

Minimalistlik kunst Tallinna lennujaamas


Mu kohver on filmistaar

Filmivõtted on väga põhjalikud, klaastoru kaudu paistab, et lennukis käib koguni koer, kelle rakmetel on kiri TOLL. Hea, et ta ei nuusi reisijaid, sest mul on kodus kaks koera ja selgita siis lennujaamas, et tollikoer nuuskis riietest nende, mitte salakauba lõhna. Parema silmanägemise jaoks on mul riiete küljest võtta nii palju, kui kulub, ühe koera valgeid ja, kui hästi otsida, siis ka teise koera musti karvu; pisut kehvema silmanägemise korral võin fotokast näidata laupäevase fotosessiooni tulemusi, kui üritasin teha koertest portreed.

Filmivõtete tõttu hilineb väljalend üle veerand tunni. Lennukisse minekul juhtub nüüd ka minuga, et piletile prinditud koht tõmmatakse pastakaga maha ja asemele kirjutatakse uus koht. Aga tore on see, et uus koht asub äriklassis. Saan sooja sööki, mõtelge! Ja minu kõrval ei istu kedagi. Pool lennukit on täis hispaanlasi, üks noor ema sisenes minu ees, lendur tegi akna lahti ja ütles tere, mispeale minu taga tulnud eesti piigad hakkasid sädistama, et isver, lenduril aken lahti ja ei tea, kas ikka pannakse kinni.

Amsterdamis söön võileiva ja loen raamatut, mille algusots oli erakordselt tore, aga tagapool läheb keerukaks filosoofia ajaloo teemaliseks segapudruks, milles on raske orienteeruda. Saan teada, millise üüratu panuse andis maailmale Itaalia, kui mõtles välja renessansi. No teisalt on uuematel andmetel jälle teada, et ei olnud renessanss nii äkiline midagi, sellel oli palju tegureid ja põhjuseid, muu hulgas meresõidu arenemine tasemele, et avastati Uus Maailm.

Läbindan ka 38 lk Edgar V. Saksa kuulsaimat eesti keeles ilmunud teost, „Eesti viikingid”, mille kokkuvõtlikku hinnangut on raske öelda. See on kas „nooremale koolieale” või „halva teksti veel halvem tõlge”. Tõlkija nimi (ja stiil) on kuidagi tuttav; järeleuurimine näitab, et ongi – nagu see, kus lennukist Skua oli saanud rakett). Tõlke halbust iseloomustab mitte niivõrd näiteks salanõuniku arvamine saksa uudseks eesnimeks Geheimrath, vaid pigem koht, kus Saks pani Henriku Liivimaa kroonikas kõnelema 1206. aastast peatüki, mida tõlkija märkus ütleb rääkivat hoopis 1219. aastast, aga ega siis ole öeldud, kuskohas see koht kroonikas tegelikult on; oleks veel, et mõni kättesaamatu lugu nagu Islandi saaga või ammusaegse õpetlase teose ainutrükk, aga tegu on ikkagi niivõrd teada asjaga nagu Henriku Liivimaa kroonika, mille tõlge on lätlastel ja venelastel koguni Internetis üleval. — Minu kaastunne inimestele, kes „Eesti viikingites” seisvat puhtaks kullaks peavad. Huvitav, kui suur on korrelatsioon, et samad inimesed peavad näiteks ka Jaan Tättet andekaks?

Samas on Saksa raamat siiski veidi parem kui puhkuse ajal loetud ingliskeelne Liivi ordu linnuste raamat (mu esmamuljed on siin), mis on ilmselt pärast Löwis of Menari Liivimaa linnuste leksikoni ilmumist 1922. aastal esimene teos, kus avaldatakse Menari hoolsaid, kuid ebatäpseid jooniseid korraga suurel hulgal, kus on mängleva kergusega ühendatud 20. sajandi alguskümnendite turismiraamatukeste teave 20. sajandi lõpu omade teabega ning ühel suurel värvipildil kujutatakse ordu rünnakut Kuressaare linnusele (kus päike paistab põhjasuunast) ja ühel teisel suurel värvipildil Viljandi linnuse 1211. a piiramist, kus peale linnuse taga olnud mitmekesi tõmmatavate kiviheitemasinate (vastukaaluga masinat 1211 veel ei tuntud, väidab autor, kuigi teisalt on teada, et Euroopas tunti vastukaaluga kiviheitemasinat kas juba 1187 või 1197), mille jaoks kuhjati spetsiaalne kõrgendik, nagu arheoloogid on hiljuti leidnud, on detailselt kujutatud Viljandi muinaslinnuse katuste ehitust, kuigi ega tegelikult arheoloogid rohkem midagi ei tea peale selle, milline oli linnusevalli alumine, maa sisse ulatunud osa. Henrik mainib kroonikas, et eestlaste linnustes oli torn, aga kus ja mis, seda ei tea keegi. Loetud raamat on raudselt ka ainus praeguse Läti ja Eesti kivilinnustest jutustav raamat, kus ei ole kasutatud Tuulse doktoritööd samal teemal (Die Burgen in Estland und Lettland, 1942), sest siis ei seisaks seal muinasjutt, et Liivi ordu ja Riia linna vahelises sõjas 1484 tegid riialased Riia linnuse maatasa, nii et midagi muud ei jäänud alles kui ainult üks torn, mis sujuvalt uude, napi kahe aastakümnega kerkinud linnusesse sisse sulandati, ja veel nõnda, et väidetavalt XVI sajandil valminud linnuses kasutati eelmiste sajandite vormikeelt. No kuulge... Mõelge kasvõi selle peale, et Tallinna vanalinnas, kus on keskaegsest linnusest oluliselt õhemate müüridega elumajad, on kapitaalseinad ja keldrid valdavalt keskaegsed senini, ka XIX sajandil ümber ehitatud välimusega majades.

Aga tagasi tänapäeva.

Sõit siiamaale sujub rahulikult. Koti saan ka vähem kui veerand tunniga kätte. Mäletan, et viimane buss peaks olema veel minemata, aga sõiduplaani järgi on selleni pool tundi. Näen tänavavalgusti valguses nahkhiirt. Kõnnin taksode poole, millega on just hetk, et jaama ees seisnud on ära sõitnud, aga uued ei ole parklast veel asemele tulnud. Juurde astub taksojuht, kes küsib, kas ma otsin taksot. Vastan, et jah, ja siis ta näitab, et tema takso seisab parklas. Taksojuht meenutab ühtaegu nii mu näälu kui ka mu vanaisa, kes mu teada oli muistsel a'al veidi aega taksojuht (vähemalt on ta pildil, millel vanaema sõnutsi olla linna pikim ja lühim taksojuht). Kiirteel ulatub spidomeetriosuti 150 peale ja tunnen, et selleks kiiruseks see tee siiski ehitatud ei ole.

Korteris on kõik korras, söön, otsin homseks kohe hakkama tunniskaardi, mida mul on kalduvus pärast puhkust maha unustada.