R, 786. päev: topelt ei kärise

Ärkan vihmamühina peale. Muudkui kõmab kõu (sellise tugevuse ja sagedusega, et lähen tõmban arvutijuhtme seinast) ning taevas on tumehall. Tööleminekuks on vihm vaibunud, aga maapind on kapitaalselt märg, pühapäevaks ilmselt ära ei kuiva, uisutama minna ei saa. Eks näis, kui palju tänane vihm jõgedes vett kergitab (nagu kaks aastat tagasi, kuidas ülemjooksu valgalas sadanud suur äikesevihm tõstis Maaselja keskjooksu kitsamates kohtades koguni neli meetrit, nii et puud ja põõsad olid täis prahti).

Olen sattunud töörühma, kes uuendab asutusesisest uute tõlkijate juhendit. Te ei kujuta ette, kui keerukas menetlus see uuendamine on. Nii keerukas, et ma unustan lõuna ära!!

Enne uuendamise koosolekut teatab inglise kolleeg I ungari kolleegile J-le, et tal on pisut kõva kuulmine, mida J küsis, kui nad juhuslikult kinos „Mamma mia” järel kohtusid ja I vastas igaks juhuks „yes”. J vastab: „I have absolutely no idea!” Siis leiavad, et ju vast J küsis I-lt, kas film meeldis. Seepeale heldib I, et küll oli ikka tore muusika ja ABBA on ju nii tore. Seepeale hakkab mul ebamugav ning rõõmuks näen, et ei ole mina ainus, kes nihelema hakkab, sest tšehhi kolleeg K arvab, et sedasi ei arva mitte kõik inimesed. „Vahest oled liiga noor,” arvab I. K vastab, et teab küll, mis on ABBA, aga talle ei meeldi. Seepeale meenutan ka mina lapsepõlve, kui igal suvel saabus külla sugulane koos oma maki ja ABBA lintidega ning me kõik kannatasime ja ootasime, millal ta ükskord ära läheb.

Nagu olen siin viidanud varemgi, võttis ABBA olemuse kenasti kokku inglise komöödiasarja Not the Nine O'clock News pilalaul, mille tekst oli kahtlemata sisukam kui algupärased lauleldused.

* * *

Edastatakse mureliku välistõlkija küsimus, kas ta peab tõlkima etteantud terminiloetelu järgi lühendi AB eesti lühendiks CD, isegi kui eesti keeles sellist lühendit tegelikult ei kasutata. Aga iva on hoopis selles, et ega tegelikult selles tekstis AB üldse CD-d ei tähendagi, vaid hoopis EF-i. See on umbes nõnda, et tõlkida mööbliteksti Tables and Chairs, aga sõnastik ütleb, et table on tabel, ning seepeale küsida, kas peaks sestap tõlkima Tabelid ja toolid. — „Sõnaraamat on tore asi, aga keegi ei keela mõelda oma peaga,” osundan ma jälle tõlkimise mõttetarku.

Teisipäevasest küpsisekarbist on riismed veel järel. Vahetult enne seda, kui tahan viimase terve küpsise toanaabrile pakkuda, kukub lahtise küpsisekarbi servale raamat peale, viimane küpsis kargab kui katapuldist kahe laua vahele auku.

C vaevleb tõlkemõistatusega: mis on tłumiki płomienia. Google ütleb, et leegisummuti (tulirelva raua otsas olev asi, mis varjab rauasuudme leeki). Nõnda on seda muud keeled ka tõlkinud, aga ta sisetunne ütlevat, et midagi ei klapi. Soovitan järele vaadata, mis on selle kauba klass. No jaa, tuletõrjeained ja -vahendid. Keerukaid loogikakäike pidi (peamiselt neid, et płomienia on nagu leek ja tłumiki on nagu summutama) oletan, et äkki tähendab see hoopis leegisummutusaineid. Tulirelvataolisi leegisummuteid ma tuletõrjes ette kujutada ei oska.

Uus kuukaart (postkontori esise tunneli breigiseltskond on kasvanud mitmekümnepealiseks; vaesed urbaannoored, ega siinmaal neil kuskil mujal hängida ei olegi kui selles tunnelis), siis jaamapood.

* * *

Skannin vanu pilte (pidu ja loeng oktoobris 1996) ja imestan, et kaadrite järjekorra järgi käisin peo vahepeal mitmesaja meetri kaugusel loengusaali eeskojas ja siis tulin tagasi pidusse; et loengupidajale, soomeugri keelepuu raiujale prof Ago Künnapile anti lilled ja siis rääkis ta hoolega edasi; ja et peol rääkis esineja (aadlisuguvõsa von B. noor daam, kelle hurmav jutt jõudis välja selleni, kuidas Marimaal oli koopiamasin katki ja kuidas nad sugulasrahvast abistama hakkasid sõitma, aga siis teatas teda tõlkinud esimees äkki, et aitäh, ning esinemine oli läbi ja jäigi teadmata, mis sai maride koopiamasinast), kuidas ta loengul kurvastas, et sugulasrahvad ei olegi sugulasrahvad, aga negatiivi järgi tuli loeng alles pärast pidu. See viimane asjaolu tekitab suurt kahtlust ja uurin negatiivi täpsemalt. Tollases fotokas jooksis film tagurpidi, aga selle negatiivi olin pannud kausta õigetpidi, vanemad pildid eespool; skannisin aga tavaliselt, lõpust alustades – seega oli loeng ikka enne pidu. Tegevuse kummalises järjekorras ei ole ka midagi müstilist, ma ei mõelnud sellele, et kuigi negatiiviribad olid taskutes ülalt alla vanemast uuemani, lähevad kaadrid igal ribal ikkagi mitte vasakult paremale, vaid paremalt vasakule (sest fotokas jooksis film tagurpidi). Seega ka see müstika laheneb ja sellega ka saladus, kes oli „teine” loengupidaja ning miks ma loengu ajal eeskojas näitust pildistamas käisin.

(Tolle näituse pildimaterjal oli suurendatud fotodelt laserkoopiamasinal kuni A3 suurusteks piltideks. Käisin neid tegemas samas kohas kus alati, kus olin saanud teretuttavaks. Mitmekümne pildi suurendamine (mis maksis 1996. a tudengi jaoks astronoomilise summa, 2500 krooni, mille ühing pärast hüvitas) kestis kaheksa tundi ja mulle anti vahepeal kohvi. Ja kui näitust üles panema sõitsin, nägin, kuidas elektrijaama söepargaste vedamiseks lahtikäiv sild, mis muidu oli päeval alati kinni, oli lahti – nurga tagant välja keerates ma esti mõtlesin, et ees on väga must pilv, enne kui nägin sellel äärekive ja eraldustriipe ning aru sain, et see on püstiasendis asfalt. Enne üle ei saanud, kui sild kinni pandi. Kui sellest pärast tööl rääkisin, ahastas töökaaslane AT, et ta käis sellest sillast üle kooli ja kooliaastate jooksul ei näinud kordagi, et sild olnuks lahti.)