Ühesõnaga, jõuan kolme paiku R-chisse, kus kihab vilgas veinihooaja elu. Parklad on autosid punnis täis, kesklinna kõrtsid inimesi. Sillasamba voolupealne külg on meetri kõrguselt mudane.
On soe (särgiväel on paras). Kõnnin üle silla Saksamaale rattateele. Ka Saksamaa poolel on all jõe ääres heledatel hoonetel meetri kõrgusel pruunikashall triip ning hekid on kaunistatud pilliroo ja rohuga. Silla all olnud pudelikastid on keeratud kas ümber (roheline klaas) või läinud vooluga kaasa jõkke, üks 10 m, teine umbes 30 m kaugusele.
Teel on aeg-ajalt kaldale uhutud esemeid nagu jämedaid planke, kaubaaluseid, king, uppunud mutt, ühes kitsas orukohas mu peast kõrgemal puu otsas kellegi jope. Kõrgeima veetaseme piir on väga selgelt näha.Vee all olnud teelõikudel on muda, kolme sorti: kuiv, märg ja püdel. Kuivast saab väikese tolmutamisega üle. Märjast (sügavus u 3 cm) saab mööda autoroopaid läbi. Püdelast (sügavus kuni 5 cm) saab ettevaatlikult sõites otse läbi või tuleb jalutada muru pealt ringi. Tõotan mõttes ei tea mis kroonlühtreid, kui ma püdelast mudast kukkumata läbi saan.
Muidugi mõista lähevad uisud pikapeale muda täis ja lõpuks kuivab sinna ära, nii et teine pool teest on paras nühkimine, isegi laugest mäest alla peab hoogu andma.
Otseselt on üle ujutatud (st jõgi on teest kõrgemal) teest ainult paar meetrit (vt pilt vasakul) ja sedagi ainult ühes teeservas. Paaris kohas on lompe, millest tuleb läbi sõita (saab uisud veidi puhtamaks) või mööda minna.Veidi rohkem kui poolel teel käin lõpuks ka kõhuli. Ees on järjekordne niiske muda laik, umbes 10 m pikk, läbi lähevad u 30 cm laiad autoroopad. Üritan sõita üht roobast pidi hooga läbi, aga paraku läheb parem uisk roopast välja muda sisse, peatub ning lartsatan maha. Veidral viisil puutuvad maha kõigepealt randmed, parem küünarnukk ja siis rindkere parem pool ning lõpuks põlved, aga keskosa maha ei puutugi. Küünarnukikaitse jääb muda sisse kinni ja libisen ise edasi; ent muda all on kahjuks asfalt.
Kui ma seal maas leban ja kaalun võimalust, kuidas niimoodi püsti saada, et ma rohkem mudaseks ei saaks (st vasak uisk maha ja paremalt põlvelt äkktõus nii, et kohe püsti jääks), vahib kõrval oma aialapil sakslane, suu ammuli ja silmad punnnis peas. Üritan talle teatada, et pole mul viga midagi, luud-kondid terved, aga sõnavara veab alt: "Es ist alles..." – ja mulle ei meenu kuidagi, kuidas võiks olla saksa keeli "korras". Proovin uuesti, et äkki tuleb meelde, aga ikka tuleb ainult "es ist alles...", peaaegu nagu et "kõik on läbi". Et sakslane ikka vahib, silmad punnis ja suu ammuli, vahetan keelt: "...OK."
Kobin tee äärde end puhastama, õnneks on mudased ainult randmekaitsmed ja küünarnukk ning seljakoti nurk. Koti ja kaitsmed saab puhtaks vastu rohtu pühkides, küünarnuki jaoks on Cutasept ja pabertaskurätid (Cutasepti sattumine haava on valus läbielamine, aga midagi pole parata). Kaalun korraks ka uiskude loputamist jões, aga pole pidepunkti, millest saaks kinni hoida, nii et see jääb ära.
Mudateema on seega ammendatud, nüüd matkast endast.
Marsruut oli lihtne: mööda Saksa kallast teise sillani, seal üle jõe tagasi, siis mööda kallast edasi. Lõpp-punkt olenes kellaajast, mul on kaasas nelja võimaliku lõpetuskoha bussi- või rongiajad. Kiivrinoka tõttu on tunne, et kogu aeg olen silla all (nokk on tähtis osa, lükkab tuule silmadest eemale).
Maastik on maaliline jõeorg, paarisaja meetri kõrgustel laugetel kallastel enamasti viinamäed.
Lõpupoole hakkan väsima ja päike on läinud nii madalale, et orgu enam ei paista (st jaheneb). Uisud ei tahta hästi veereda. Üritan viimase mäe järel pidurit madalamaks keerata, aga see on muda täis, ei saa.
Jään umbes 10 minutit maha rongist (näen eemalt, kuidas see sel hetkel kavas olnud lõpetuskohaks olevast jaamast väljub) ja tulen mõttele, et miks mitte sõita veel paar kilomeetrit järgmisse jaama, mis on suurem (seal peatuvad kõik rongid, st tunnis läheb kaks rongi). Nii teengi, nähes ära ka siinmaa ainsa sadama.
Lõpus olen täitsa väsinud, vaja jõuda umbes seitsmeks, mil läheb rong. Päike läheb looja. Mul on kaasas igaks juhuks ka helkurvest, aga loodan, et seda ei lähe vaja.
Rattatee läheb jõe äärest, jaamahoone on teisel pool jaama, aga õnneks läheb jaama alt läbi tunnel. Tunneli jõepoolses otsas on kuvar sõiduplaaniga, kus seisab, et järgmine rong läheb kell 19.07. Täpselt seitse istun lõpuks (jalul sõidu algusest – 15.20 – saati, läbisõit kokku 27,4 km) perroonile pingi peale maha ja topin mudased uisud kilekottides seljakotti ning käin ostan automaadist limonaadi.
Rong on mingi Saksamaalt tulema hakanud kaugrong, pehmed peatoega istmed 6+6 kaupa suurkupeedes. Üks noorsand vaatab kaasaskantavast DVD-seadmest filmi. Tema vastas istub murelik mutike, kes noormeest manitseb, et olgu ta raudteejaamas ettevaatlik, jaam on pätte täis. Et ta teatab sama ka mulle, kui ma perroonile vajun (mu jalalihased löövad alguses tuld välja), meenub mu isa ristiema (1902–1987), kes põhimõtteliselt vältis pimedas väljas käimist, sest tema naabril Mallel (1892–1978) varastati Nõmmel 1938. aastal pimedas kübar ära.
Et taas kord on bussini väga palju aega (tuli ilmselt sõiduplaani järgi, rong jäi aga paar minutit hiljaks), tuleb minna jala. Harjunud ots, pole viga.
Teen värskenduseks teed. Teekann (oli korteriga kaasas) on vilistavat tüüpi, st kui vesi hakkab keema, hakkab kann läbilõikavalt vilistama. Aga nüüd juhtub midagi rõhuga ja kann heidab korgi pealt, sellise jõuga, et seinaplaadi glasuurist 3 × 1 mm tükk välja. Hea, et tila on seina poole ja et ma ise köögis ei olnud.
Olen hoopis vannitoas, kus lammutan laiali rulluiske, enne kui muda lootusetult ära kuivab. Rattad alt ning ratastest laagridki välja. Eks neisse ole ka varem liiva läinud, niikuinii tuleb nad kunagi välja vahetada. Selgub, et 16 laagrist saab elulooma umbes viiest, häda korral kõlbaksid kasutada veel üheksa ja täitsa õhtal on kaks. [Hilisem lisandus: teisipäeva õhtuks on need arvud vastavalt 4, 7 ja 5.] Rattad ise on heas korras, tuleb vaid teistpidi keerata ja kohad vahetada (1–2–3–4 asemel 3–4–1–2). Võtan lahti isegi piduri, et see puhastada ja kuivatada, enne kui piduris libisev terasvedru rooste läheb. Nõndaks et uute laagrite hankimiseni on uisud audis. Tuleb otsida välja matkasaapad ja proovida taas matkamist tavalisel, kõndival moel (viimasest kevadisest matkast peaks paakunud punast pori veel saabaste küljes olema, kui hästi vaadata).
Kogu uisukogemus on tänasega kokku 179 km ja tundub, et hooaeg on läbi (kui just jääuiskudeks või minisuuskadeks ümber ei ehita).
No comments:
Post a Comment