Tööl pestakse aknaid. Töömehed (kõnnivad väljas karniisil) on turvarakmetes, kinnitavad oma "benji-köied" aknalaudadesse betoneeritud jämedatesse aasadesse. Järg jõuab minu toani lõuna paiku. Kahjuks kerivad nad aknakatted üles, mind tabab ere päikesepaiste (vrd vampiirifilmide kohustuslik lõppstseen), sest aken on täpselt lõunasse, kuvarilt ei paista midagi ja et mitte aega kaotada, viibin seni, kui nad akent pesevad, all tõlkesaalis. Nii et ma otseselt ei näegi, kuidas nad akent pesevad (aga aknal on väljaspool käejälg ning karniisil on jalajälgi).
Prantsuse kolleeg peab ettekande aafrika muinasjuttude tõlkimisest (meenutagem onu Remuse lugusid! Enne ettekannet onu Remuse tausta uurides saan teada, et jänes on kangelane rohkem bantu folklooris, üle Aafrika levinud kangelane on hoopis ämblik, mille kohta ettekandes öeldakse, et see mõju on tunda nt Ämblikmehe lugudes). Ettekande esimene lause on I shall give this presentation in French. No ja see on poolteist tundi pikk, alguses lubatud poole tunni asemel. Üritan kõigest väest aru saada, vahest nii 5% sõnadest saan ka, nii et üldiselt saan siiski pihta, millest jutt käib. (Omal ajal käisin saksa keele kursusel, kus oli eraldi teema, kuidas kirjutatud või räägitud tekstist aru saada, näiteks mis kannab mõtet ja mis mitte ning mida teevad tüvedega eesliited). Tõsi, lõpupoole tuleb hirmus uni peale. Suu kinni haigutamine ja suu lahti neelamine on kasulikud oskused (viimast läheb vaja hambaarsti juures).
Õhtul jätkub kodutööde parandamine, käsil on keerukas tekst, mis eeldab ettekujutusoskust, mida tõlkijad paraku kasutavad liiga vähe. See lõpeb hilja, paar jääb veel hommikuks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment