P, 221. päev: matk

Seekord töökoha matk, taas Maaselja-äärsetel viinamägedel.

Olin plaaninud minna 175. bussiga, mis täiesti erandlikul viisil sõidab koguni pühapäeval ja kord tunnis maja ukse eest 100 m kauguselt matka alguspunktist 100 m kaugusele. Aga reedel helistas itaalia kolleeg A, kes ütles, et matka korraldaja, prantsuse kolleeg M olevat teinud nimekirja, kus seisab, et tema peaks minu peale võtma (ehkki ma olin kirjutanud M-le ja öelnud, et lähen bussiga). No vahetasime siis mobiilinumbreid ja leppisime kokku, kus ja millal me kohtume. Imestan endamisi, et maad on 25 km, aga kohtume 1 h 10 min varem. Isegi buss, mis ei sõida sugugi otse ja peatub igas külas, kulutab sõidule ainult 40 minutit.

Kokkulepitud ajavahemiku eelviimasel minutil A saabubki (automark on FIAT, vanuse tõttu väike armas rauahunnik nagu Onu Bella laulus). Ja kuigi mul on kaart näpus, selgub, et A-l on kaasas matka korraldaja M saadetud sõidujuhised, mis näevad ette umbes 10 km pikkuse ringi, sest et need on rehkendanud lähtekohaks Kirikmäe. No mida ma võin parata. Isegi kui ühel ringristmikul valesti läheme ja ma lohutan, et pole viga midagi, ma tean seda teed, see teeb umbes 6 km ringi, aga läheb ilusat jõeäärset teed, arvab A siiski heaks ringi keerata ja juhiste järgi sõita.

Kohal oleme 40 min enne ürituse algust. Jalutame jõe ääres (luiged, pardid, lauk, tuttpütt; kahe nädala taguse üleujutuse muda on puutüvede, põõsate, pingi ja eriti muru peal vägagi alles) ja ma kuulen ülevaadet tema tõlkijakarjäärist [Whenever Italian translators meet, the complaint about their professional life is virtually unanimous. — Routledge Encyclopedia of Translation Studies, p 482]. Jutustan vastu valitud palasid enda omast. Siis tagasi kokkulepitud alguspunkti, kuhu hakkab kohale tilkuma ka muid inimesi. Kõige viimaste seas saabub matka korraldaja, kes olid aru saanud, et kokku saadakse 13.45, mitte kokku lepitud 13.25.

Matk läheb viinamägede vahel mäest üles (100 m) ja pärast mäest alla ning on 6 või 7 km pikk. Viinamäed on läinud kollaselaiguliseks, kohati on viinamarju veel küljes. Rahvast on umbes 17, mõni abikaasa kah. Eesti rühm on täies koosseisus kohal [mis meenutab ühe koori vabatahtlikke võsaraiumistalguid, kus olid kohal kogu meie häälerühm ning muudest häälerühmadest igaühest paar inimest, nii et pärast räägiti sellest alati kui sellest, kuidas meie häälerühm võsa raiumas käis].

Siis jõuame kohalikku veinimuuseumisse, kus näidatatkse pikk video sellest, mis muuseumis näha on, ja siis tuleb tädi kaasa ja valvab. Muuseumisse on kogutud, tundub, kõikvõimalikku vanavara pitstanudest ja viinamarjapressist mänguasjade ja vähemalt kümnekilose pressrauani. Muuseumi veinitoas antakse klaas veini (Rivaner) ning siis leiab näljasem osa seltskonnast, et miks mitte einestada siinsamas, selmet kõndida kuhugi mujale. Roog, mis pärast pikka ootamist minu omaks saab, kannab nime Tiertech ja meenutab hapukapsastega ja kruupideta mulgiputru (kartulipuder, hapukapsad, suitsusink). Eesti kolleeg R, kellel on sama söök, ei ole kindel, et kiuline ollus on kapsad, arvab need juustuks, aga kapsad need siiski on. Sinna jurde klaas Auxerrois'd.

Pärast einet on tagasisõit. Ka tagasiteel sõidab itaallane A sama teed kui tulles, aga ühel ringristmikul, mida kaardil ei ole, keerab valesti ning siis järgmisel, mis juba on, uuesti ning ülejärgmisel saab ta must valesti aru ning keerab kolmat korda teise suunda kui võiks, nii et sõidame Kirikmäe kaudu (u 15 km ring). No vähemalt tee on selge ja rohkem eksimisvõimalust ei ole.

Ilus õhtu. Matka lõpul oli korraks käinud peast läbi mõte minna õhtul maja juurde rattateele uisutama, aga kohale jõudes on juba liiga pime.

Õhtul tähendan üles prantsuse keeles olnud uusi sõnu. Jõuan 700-ni (sellest oli I osas umbes 500).