Linnas on raudteejaamast veidi kesklinna poole kolm plekist putkat, kus akna taga igaühes kaks inimest istub ja usinalt mööduva liikluse tihedust üles märgib. Bussi saabub jaama juurest kaks eesti meesterahvast, kes nende putkade üle imestavad, aga et nad istuvad omajagu eemal, siis ma kahjuks ei kuule, mis järeldusele nad jõuavad (nad istuvad pealegi teisel pool ega pruugi näha, mis putkades toimub).
Hommikul on kvartalikoosolek, millest on hirmuga räägitud juba ei tea kui kaua. No ma ei saa aru, mida on asutuse ümberkorralduses karta, keegi pole midagi rääkinud töökohtade kaotamisest; vaat, kui elu kallale kiputaks, siis oleks, mida karta, aga ülejäänud elab üle.
Saame direktorilt teada, et teise majana kolitakse senisest EUFO-st kesklinna, ning siis algab arutelu, mis osakonnad peaksid sinna NHE-st minema, et NHE-sse kavandatud tõlkijad ära mahuksid. Nokk kinni, saba lahti: kõik osakonnad käidakse ükshaaval läbi ja alati on keegi vastu. Direktor manitseb paremale koostööle ja mõtete vahendamisele, mis on õige lähenemine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment