L, 213. päev: matk

Ärkan kell kolmveerand kaheksa ja saan üllataval kombel kenasti hakkama seljakoti pakkimisega (kavatsen veeta kogu päeva matkal) ning isegi termosetäie tee tegemisega, et jõuda kella 8.27 bussile. Midagi maha ei jää, vajalikud kaardid on kõik kaasas. Jaamast 8.50 rongile ja sellega kohal W-s kell 9.53.

W on kole mägine koht ja alustuseks tuleb 150 m mäkke ronida. On väga vaikne laupäevahommik. Et mu sularahaolukord on väga napp, käin ümber "minu" panga hoone, aga sellel ei ole pangaautomaati! Ma ei näe ka ühegi muu panga automaati kogu matka jooksul.

Enne otsustavat mäkketõusu on tee ääres vabastajate monument, puude all madalal postamendil Ameerika tank. See on jäänud ehitusplatsile jalgu ja selle ette on püstitatud mitu konteinerelamut, tank ise on ehitusplatsi tara sees (vrd Kotimees Tallinnas Tõnismäel). Ehk seega on tankile koht kätte näidatud ja huvitav, kas ehitajad sellest ise ka aru said...

Mäenõlval on huvitava maastikukujundusega ilupark, mis võib suvel päris ilus olla, kui lilled õitsevad. Nüüd nad enam ei õitse ja lehtedes tuustib palju musträstaid.

Astun udusel mäepealsel edasi. Läbin R. küla, mis on enne karjamaid ja metsa viimane küla. Selle kiriku tuulelipul istuvad, nokad taeva poole, kolm väga kuldnoka moodi lindu ja siristavad laulda.

Edasi karjamaa...

...ja siis mets.

Ilm on kuiv pilves, mis sellel kõrgusel tähendab uduvinet. Mõnikord langeb kaugetele metsadele mõni heledam päikeselaik. Kui aeg-ajalt ülelendavaid lennukeid mitte arvestada, on väga vaikne. Ma ei kohta kogu teel ühtki teist matkajat.

Metsas (alguses samblane lehtmets, siis samblane kuusik, siis hele noor tammik) hüüatavad aeg-ajalt mingid röövlinnud, aga ma neid ei näe. Tihaseid kostab ja muid väiksemaid linde on kogunenud parvedesse (ilmselt talvituma), nii et täitsa linnu­lauluta ei ole.

Edasi laskub tee alla orgu, läbib B. küla ja siseneb uuesti metsa ja tõuseb taas sama kõrgele mäkke, kust avaneb tagasi hunnituid vaateid.

Edasi kõrgel järgmisel orunõlval, sealt algab mööda maanteeserva pikk lauge laskumine alla orgu. Vahepeal on kaardile märgitud vaatepunkt, seal on viis-kuus pinki, vaade on kah vastavalt uhke, sada meetrit allpool 50 m kõrgune elektrijaamatamm ja selle taga paisjärv, siinmaa suurim järv. Imetlen seda vaadet, puhkan jalga, rüüpan termosest teed ja söön paar võileiba.

Seejärel mööda maanteed edasi allapoole. Kõnnin üle tammi (ei midagi erilist), teisel pool mööda teed matkasihiks oleva E. küla poole. Korra näen, kuidas u 50 m eestpoolt tõuseb teelt lendu väga suur pruun lind. Haaran kaamera ja õnnestub teda hoida suurelt kaadris tervelt neli sekundit, ent siis selgub, et olin taas kord üritanud jäädvustada pausirežiimil.

Siis hakkavad käänaku tagant paistma linnuse tornid (rajatud X saj) ning jõuan E. külla. Jalutan pisut ringi, otsin üles bussipeatuse ja näen, kuidas üks varasem buss sinna tõesti ka sõidab. Seejärel ronin üles linnusevaremetesse, mis on konserveeritud kujul (peale XIX saj restaureeritud kabeli ja kahe keldri, mille võlvid paistavad ülaltpoolt väga betooni moodi). Kõik fotokaakud saavad tühjaks, õigemini on kaasasolnud ammu laaditud akud iseenesest tühjenenud. Nõnda siis linnusest pilte ei ole.

Pärast linnust jalutan veel veidi ringi; olen läbinud 16 km.

Olen bussipeatuses platsis kell 15.20. Ootan ja ootan, kell saab 15.31, ootan ja ootan edasi, aga bussi ei tule. Mõni ime muidugi külast, kus elab 281 inimest, ja riigist, kus on 1 auto kohta 1,2 inimest, üks buss siis ees või taga. Bussiliikluse edendamine on peamiselt ilusate sõnade tasemel (kus muuhulgas on soovitus, et vaadake bussiaegu samast portaalist, kust ma olen vaadanud, ja mis ümberistumiste osas eeldab, et bussid kulgevad minutipealt, mida nad siin maal tavaliselt ei tee, rääkimata asjaolust, et pühapäeviti liigub busse väga vähe). Ütlen endamisi väga palju väga roppe sõnu ja asutan oma väsinud kondid pikale tagasimatkale (otse).

Mõttekäik: kui jään maha järgmisest bussist (18.50), läheb ülejärgmine buss alles esmaspäeval. Lähimasse rongijaama (samasse, kust tulin) on otse umbes 8–9 km. Sealt läheb rong vähemalt kord tunnis, viimane arvatavasti üheksa paiku. Kui saabusin kell 9.53, sisenesid inimesed kohe rongi, et sellega linna sõita; seega läheb rong umbes täistunnil. Kokku 350 m tõusu ja 300 m langusega 9 km on reaalne maha kõndida umbes kahe tunniga. Pigem alustan seda matka kohe, sest pimedaks läheb seitsme paiku ja kui matk raudteejaama ette võtta alles kella seitsmest, on vaja matkata pimedas ja lõpuks on kahtlane, kas jõuan viimasele rongile. Või siis hääletada. Või minna kuhugi restorani ja tellida takso ning sõita sellega jaama (kui saab maksta krediitkaardiga, sest mul on sularaha kaasas ainult umbes 10 €). Või minna hotelli ja ööbida ning matkata tagasi hommikul.

Otsustan kohese tagasimatkamise kasuks ning astun bussipeatusest ära juba kell 15.50. Matka raskeim osa on 200-meetrine tõus orupõhjast mäkke, mööda järsku ja kitsast jalgrada orunõlval, sinna kulub koos hingetõmbepausidega kokku pool tundi. Üle õla avaneb tuntud vaade, ehkki pisut uduse ilma tõttu veidi hägune. Üleval metsas ehitavad skaudid (? – või mingid muud varateismelised noormehed nooremas keskeas meesterahvaste juhendamisel) kuusetihnikusse kolmekordset onni.

Kui jõuan üleval mäel teeni, mida mööda keskpäeval tulin, rüüpan tassikese teed ja panen kaardi kotti, et käed oleksid vabad ja saaks kõndida kiiremini. Astun vaikset maastikku imetlemata ja puhkepause tegemata (tee läheb mäest alla).

B. küla juures metsast väljudes märkan, kuidas majade taga, umbes 250 m kaugusel maandub kuusehekki keegi suur lind. Võtan kiiresti välja kaamera ja asun teda jäädvustama. Kuigi lind märkab mind, olen tema jaoks arvatavasti ohutus kauguses, set ta istub oksal edasi. Kõnnin mööda teed lähemale (150 m). Lind lendab oksalt alla rohu sisse ja sööb seal midagi. Siis tagasi kuuse otsa, kus soputab sulgi, üritab nokka puhastada ja istub rahulikult edasi. Paraku pean edasi minema, jäädvustust on kokku neli ja pool minutit. Hilisemad määramisüritused annavad tulemuseks vististi välja-loorkulli emaslinnu.

B. külas mängib pasunakoor. Võib-olla harjutab, sest kostab ainult üks lugu, mitu korda.

Teisel pool küla läbi tammiku taas mäkke (seekord ainult 150 m), siis mitu kilomeetrit tasast maad (tunnen, et vasakul jalal on umbes viis villi ja paremal vähemalt kaks), W. servas järsku metsateed pidi alla. Olen jaamas kell 17.55, rongi veel ei ole, inimesed ootavad. Ostan automaadist limonaadi. Kohe tuleb rong, aga mitte jaamahoone ette, vaid eemale haruteele. Inimesed tulevad välja, vedurijuht tuleb paneb teise otsa vedurile tuled ette ja hääled sisse. Rong peab sõiduplaani järgi minema kell 18.07. Inimesed ootavad jaamahoone ees perroonil rahulikult edasi. Mainitud kellaajal tuleb veduri nurga tagant välja konduktor ja hüüab midagi, millest saab aru kui küsimust, kas te rongi peale ei tahagi tulla või ootate siin niisama. Inimesed ronivad üle raudtee teise perroonini ja sealt rongi. Küll on tore jälle maha istuda. Uni murrab mitu korda ja et see rong peatub kõgis peatustes, on mul kaks korda tundmatu nimega peatuses tunne, et olen linnast mööda sõitnud (kaarti ei viitsi välja võtta). Aga ei ole.

Jaamast bussi peale, õnneks on laupäev, busse käib.

Tore matk oli, pärast mõõdan kaardilt pikkuseks 24,7 km. Saan targemaks, et pisikülade busse ei tea usaldada, nendest ära sõita on kahtlane, pigem bussiga sinna ja rongiga tagasi kui vastupidi.