Samuti uurin järele, kes oli see isik, kes eile maksis kõigi eest omast taskust 4 € muuseumipileti raha. Selgub, et ei keegi muu kui direktor. See tähendab, et helistan nii direktorile (ei ole kohal) kui tema assistendile (vastab keegi meesterahvas) kui sekretäridele (vastab jälle sama meestrahvas, kes teatab, et kedagi ei ole, helistagu ma uuesti pärast kella kahte). Ehk siis palju vaeva. Võib-olla saaks saata sisepostiga.
Käin enne prantsuse keelt KAD-majas kiiresti söömas. Ehkki ports ei ole teab mis suur ega tugev, tunnen, kuidas organism tegeleb toidu seedimisega ehk tuleb peale kohutav uni. Paaril korral hakkavad tähed silme ees tantsima ning omandavad imelikke kujusid, nagu ikka unesegasest peast juhtub. Tool on kah ebamugav, ei soodusta ärkvelpüsimist. Õnneks pea alla ei nõksata. Kell venib ja venib.
Teine pool läheb veidi virgemalt. Näib, et mina ei ole üksi letargias, sest kui suulist harjutust ei taha keegi teha, küsib õpetaja, kas me teame sarja Desperate Housewives, et tema on praegu une Desperate Teacher-Wife.
Ja siis imestab ta pikalt, kuidas me ei tunne pildilt ära hõrgutist foie gras. Mulle meenub kaks asja: esiteks, kuidas NLKP XXVII kongressi ajal oli koolis inglise keele tunnis inspektor ja ei tea, kas õpetaja Tikk tahtis näidata oma truualamlikkust või lihtsalt esitada päevakajalist teemat, aga ta mängis meile grammofonil ette mingi muusikapala ja oli väga imestunud (ja häbist punane), et me mitte keegi ei teadnud, mis lugu see on – Internatsionaal, mis inglise keeli pole mitte International, vaid Internationale, nagu sellest ajast on meelde jäänud (ja kui me klassist tunni lõppedes välja läksime, keeras kas Ints või Tom grammofoni kiirusenupu 33 pealt 76 peale ning järgmises tunnis polevat Tikk aru saanud, et grammofon pöörleb üle kahe korra kiiremini, ning olevat pidanud häbist maa alla vajuma, kui kõlaritest tulvas üpris veidra tämbriga, veidras helistikus ja veidralt nobe pillilugu). — Teine asi, mis meenub, on tuntud, aga kahtlane väide, mida Schopenhauer prantslaste kohta arvas (kahtlane sellepärast, et see on tuntud ühe ülimalt kahtlase allika kaudu ning teiseks ei ole selles kasutatud võrdlus täiesti faktitäpne). Ja seda siin kirjutades leian suureks rahulduseks, et foie gras' tootmine on julm ning see on mitmes riigis sootuks keelatud.
Õhtul Pariisi platsi juurde suurde raamatupoodi, et järgmise nädala pühadeks plaanitava perekondliku reisi jaoks kirjandust otsida, aga selgub, et seal ingliskeelseid reisiraamatuid ei ole ning vajalikku raamatut pole üldse mingis keeles olemas. Ehk siis tuleb loota Amazoni kiiruse peale.
Seejärel hops! bussile ning Kõrgmetsa kaubanduskeskusse, kus kõnnin läbi kaks veidrat kodusisustuspoodi (loe: pudipadipoodi), lootuses leida raamatutugesid, et raamatud üle riiuliotsa alla ei kukuks. Ei ole. Siis kiiresti maksimarketist midagi hamba alla ja tibutavas hämarikus korterisse. Ei ole südant õhtuse seinapuurimisega naabreid lõbustada.
Tõmban oma eilsed pildid fotokast arvutisse ja vaatan esmakordselt suurel ekraanil. Selgub, et ühel vaatel, millel on pari kilomeetri kaugusel olev loss, teravustas fotokas valesti (esiplaani järgi), aga just samal hetkel lendas eest samal kaugusel läbi kiil, kes jäi üpris teravana pildile.
No comments:
Post a Comment