E, 201. päev: arvude keel

Nädalavahetuse äiksevihm on uhtunud bussipeatuse ja NHE vahel osa uuest teetammist kõnniteele ning lõiganud teetammi miniatuurse sälkoru, kui mitte suisa kuristiku.

Hommikul leian postkastist teate, et intranetti on ilmunud inglise kolleegilt M virgutusvõimlemise harjutuste loetelu. Silm jääb peale harjutustele 5–7 (kaela venitamine), mille kohta prantsuse kolleeg D (töövõimlemise asjatundja, nagu ütleb) hoiatab, et neid valesti tehes võib endale tekitada raskeid vigastusi, ja pean oluliseks täiendada, et kõnealuste harjutuste juurest on ära jäänud ülitähtis märkus, et raskuseks pea peale asetatud käed peavad rippuma vabalt, muidu võib kaela ära nihestada (laulsin kunagi kooris, mille soojendusharjutuste hulgas olid ka need, ja seal manitseti iga kord eraldi, et nendes harjutustes ei tohi kätega pead tõmmata).

Tõlkes on keegi tundmatu tõlkija saanud vee- ja valgusmängude asemel vee- ja valguslõtkud. Lõtk, märgitagu, on teatud tolerants ning seda ei saa müüa. [Kui 1970. aastatel ennistas Rolls-Royce Messerschmitt Bf 109 ainsat lennukõlbulikku Daimler-Benzi originaalmootorit, olevat insenerid pannud lenduritele südamele: "Teete mis te teete, aga ärge palun väntvõlli pooleks murdke. Me ei suuda selliseid tolerantse tänapäeval enam järgi teha."]

Prantsuse keele tõttu varakult lõunale, sööklas on sel kellaajal palju rahvast, siis tagasi, asjad näppu ja prantsuse keelde. Seal on read hõrenenud, kes on haige, kes mesinädalatel, kes niisama puudu. Neli tundi järjest tähele panna on raske (kolm peaks veel vastu), teises pooles üritan aeg-ajalt kella vaadata, et kui kaua veel. Seekord juhtub see, et suulist harjutust tehes valitseb klassis haudvaikus: tuleb tekstist sõnastikuta aru saada ja oma naabrile teksti alt küsimusi esitada ja see peab vastama. Vaikuse leevendamiseks saame teada, et vastata tuleb teksti lausetega.

Olukord numbritega on endiselt masendav. Õpetaja mängib lindilt ette kuulamisharjutuse, kus läbi kohina ja mühina, mis teeb silmad ette isegi sellele rahvalike (G.M.) laulude lindile, mis maal 1993. või 1994. aasta suvel ringles ja kus signaali-kohina suhe oli napp 7 dB (grammofoniplaadil on umbes 25 dB, CD-l 90 dB), võib aimata, et pudikeelsed prantslased vatravad midagi. Väga suure pingutuse tulemusel võib ära tunda üksikuid numbreid. Peame kirja panema, mis arvsõnu tekstis on. Harjutuse A-osas saan uhkusega paberile arvu 45, aga nagu pärast selgub (ja õpetaja loeb oma õpetajaraamatust sama harjutuse teksti selge häälega ette), on jutt hoopis selline, et müüja ütleb, et üks kaup maksab 234 raha, teine 377 raha, kokku 611, ja hakkab siis tagasiantavat raha lugema, et 620-ni, 650-ni, veel 50 ja ongi 700. Neljakümmet viit ei kuskil!

Sama harjutuse muud osad lähevad toredamini, suudan tuvastada koguni pooled arvud (ja sageli isegi nende väärtuse ±10% täpsusega). Mulle hakkab taas tunduma, et prantslased suhtlevad telepaatia ja kätevehkimise abil. Või siis ei lähe suulise kõne täpne arusaamine kellelegi korda.

Ja kõige lõpuks peame täitma ankeedi, mille kohta õpetaja ütleb alguses, et kirjutage (täislausetega!) ja andke talle, siis ta parandab, ja kirjutage ilma sõnastikuta. Ning tunni lõpus, kui kolm usinat inimest on oma kätetöö ära andnud, aga ülejäänud ei jõua, ütleb ta, et lõpetage see kodus.

Õhtul uuesti Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi, kaks väikest riiulit ja liist peegli kinnitamiseks seinale. Liistuga saab palju nalja, sest selle pikkus on 2,4 meetrit; näiteks lifti mahub täiesti täpselt (diagonaalis). Ühe Eesti sõjaaegse lenduri mälestustes, vististi Kaljo Alaküla "III eskadrillis" on kirjeldatud lustakat lugu, kuidas 1944. aasta sügisel ümberõppelaagris Taanis anti linnaluba vastupanuliikujate kartuses ainult tingimusel, et sõdur läheb linna täisrelvis, ja üks nende naljavend tõlgendas seda nii, et võttis kaasa isegi kiivri, gaasimaski ja välilabida ning hankis kuskilt pika muistse vintpüssi, mis oli koos täägiga kaks ja pool meetrit pikk, ning tema sisenemine kohalikku kõrtsi ja sellest väljumine olnud vaatamist väärt — ja tänu oma liistule saan ma aru, mis tunne tal oli.

Välisuksele ja lifti on ilmunud silt, millest võib aru saada, et elanikud, palun kinnitage jalgrattakuuris oma jalgratastele nimesildid, me viskame ülejäänud ära. Niipalju kui ma seda juhuslikult ukse vahelt näinud olen (võtit mul ei ole), on see vanarauda maast laeni täis. Paljulubav, kui sinna peaks ruumi tekkima.

Pärastlõunal tugev, õhtul kerge vihm. Suvi on läbi, kalendris on oktoober, on alanud vihmaperiood.