R, 800. päev: vale särk

Päeva teravaim sündmus on see, et kui lahkun Kõrgmetsa maksimarketist, ajab mulle selja tagant otsa käruinimene, kes on teinud sööstu, et jõuda pöördukse vahele, aga ei mõtle selle peale, et ta võiks käru ka pidurdada, mistõttu selle raudne rattaserv lõikub minu kanda. Eesti oludes oleks tulnud selle peale minu suust selline tekst, et see inimene oleks mäletanud seda hetke veel kaua, loodetavasti käies edasised paar kuud poes ainult korviga, kui üldse. Siin aga on keelebarjäär, sest ega mida tea, kuidas on kohalikus keeles näiteks „õige pimesikk!”. Ilmselt on mu valukarjatus piisavalt autentne (see raisk oli valus) ja kui ta mulle „pardon, musjöö!” on kobisenud ja minust, kes ma jään ukse ees väljas seisma, et kontrollida, kas jalg on terve või on veri taga, möödub, siis vastan sellele rahvastevahelise suhtlemise keeles – koera keeles, tumeda urahdusega, mida peaks instinktiivselt mõistma kui et „kao siit!”. Veri siiski väljas ei ole (kontrollin paarikümne meetri pärast uuesti) ja valu läheb umbes veerand tunni pärast ka üle. Aga kui oleks olnud, siis oleks alles hakanud nalja saama, sest ega ma siis poleks asja niisama jätnud. Linnasarases teise inimese veristamine – oh jaa, sellele on alati järgnenud õpetlikud sanktsioonid. Kahju, et valuraha ei pakkunud – oleksin selle tagasi lükanud ja öelnud, et mingu ostku omale prillid. Nii palju ma kohalikku keelt ikka oskan.

* * *

Eesti õigekeele käekäigu (mu käsi ei tõuse vabal ajal kirjutama mitmuses „arengute”) üle arutledes leian, et see, et tänapäeval peab kirjutama ta pandi Rootsi kardinate taha suure tähega (sest nii olevat lihtsam, üks reegel vähem meeles pidada) näitab, et eesti kirjakeel on minemas nn saksa keele suunalt (loogika on) üle prantsuse keele suunale (loogikat ei ole). Või näiteks see, et vast valminud tuleb kirjutada nüüd lahku, aga mu arust väga sarnase loogikaga vastsündinu jäetakse ikka kokku – kohe näha, et õigekirja kallal on inimesed, kellel ei ole inseneriharidust. Väike insenerimõtlemine („miks see on nii ja mitte naa”) kuluks siin-seal ära ka muudes valdkondades.

Päeval otsisin, kuidas on sõna koma i-mitmus. ÕS seletas lahkesti, et see on teada-tuntud pesa-tüüpi sõna koos pika jutustusega nende lühivormidest. Tulemusena kirjutan uuel moel punkte ja komi, mille olemasolu kahe „Kalevipoja” mahuga tekstis ei tohiks nüüd küll kedagi häirida. E räägib, et leidunud sõjaeelsed ajakirjad Eesti Arst, kus oli kasutatud ainult i-mitmust. Mu arusaama järgi pärineb praegune i-mitmuse pelg (majasid, riikisid, varsti küllap ka lapsesid, naisesid) sellest, et pumba juures on inimesed, kes õppisid sellise põlvkonna käe all, kellele selgitati, et i-mitmus on kodanlik igand ja Eesti NSV saab hakkama ka i-mitmuseta.

Pärast õhtul X-failide plaadilt The Post-Modern Prometheus ja Bad Blood, mida ma ei mäleta, et oleksin varem näinud. Ühinen teisipäevase tundmatu kommenteerija öeldud kiidusõnadega!

Selle kogumiku kaheksat osa ei tohiks mingil juhul kasutada muistse X-failide joomismängu jaoks, sest varsti olete laua all. Joomismäng, kus kuuldavasti pidi võtma punnsuutäie iga kord, kui a) Mulder kõnetas Scullyt eesnime pidi; b) Mulder ja Scully kallistasid või c) jagasid muul kombel lähedusehetki ning d) muidu vaikiv Cigarette Smoking Man midagi ütles ja e) Mulder oli skeptiline, Scully mitte JNE, oli arvestatud ikka tavaliste osade rahuliku tempo jaoks, kus neid juhtumeid esines haruharva, aga nt osas Memento Mori on Scully pikalt Mulderi embuses ja sama osa lõpeb CMS-i monoloogiga ning osa Beyond the Sea on tervikuna selline, kus Scully usub surnutega kõnelemisse ja Mulder mitte.