T, 790. päev: aga ranne on tal terasest

Suvi on läbi ja ehitus­meeste suve­puhkus samuti. Bussi­peatuse vastas ehita­tava maja ees on betooni­pump, pikk nokk üle maja, lont tugi­müüri ja liivakivi­kalju vahel. Kinni aetakse ka maja­esine toru­kraav, mis oli lahti nii kaua, et seal kasvas paks rohi.

* * *

Eile tekkis küsimus, kas on kohasem öelda võõrapäraselt hüdroklorotiasiid või eestipäraselt hüdrokloortiasiid, mille kohta arvan, et mismoodi teine rohkem eesti keeles on kui esimene, iseasi kui Kreutzwald oleks ka kloori kohta omasõnalise nimetuse välja mõelnud, nagu ta mõtles välja nimetused vesinik, hapnik, lämmastik ja süsinik. Sedasi oleks Kreutzwald pakkunud kloori vasteks vast rohelik, vat see oleks siis rohkem eesti keeles kui -kloor- või -kloro-.

Kui Kreutzwaldi katkenud terminiloomet jätkata ja oletada, et ju ta oleks pannud naatriumi eesti nimetuseks näiteks soodik, siis oleks naatriumkloriid küllap soodikrohend.

* * *

Padjaraamatus, Edgar V. Saksa "Eesti viikingites" olen jõudnud eelajaloolise Orientumi ehk väidetava soomeugri riigini, mille pealinna, praeguse Novgorodi nime ta teab muistses eesti keeles olnud olevat Nahara. Osundatud saaga jutustab selle riigi mereväest, kus oli – hm... – 180 000 laeva ja nendel – hm-hm... – kokku 54 miljonit sõudjat (6 väepealikku, igal 6 laevastikku, igas laevastikus 5000 laeva, igas laevas 300 sõudjat ehk siis laevad olid päris kopsakad galeerid). Et tol ajal elas maailmas üldse kokku umbes 200–300 miljonit inimest, tähendas see, et ühe riigi mereväes oli kuuendik kuni veerand maakera inimestest!! Ei tea, kellega nad sõdisid (st kas kedagi tõenäolisele vastaspoolele ka üle jäi)? Ja selle asjaolu peale ei kergita ei autor, ei tõlkija ega toimetaja kulmugi! Võimas!!!

Samuti ei ole ei autor ega tõlkija ega toimetaja ega ükski retsensent (kelle märkused aeg-ajalt algteksti halbust meelde tuletavad) juhtunud meenutama Paul Johanseni järeldust, et Saxo Grammaticuse hellespontoslased olid ilmselt Väina liivlased: Hellespontos on Dardanellide väina kreeka nimi ning kroonik võttis pähe kirjutada Daugavast, liivi nimega Väina, sarnase kreeka nimega. Suhteliselt loogiline, ütleksin, igatahes tunduvalt loogilisem kui Saksa seletus, mis algab sõnadega „kõige mõistlikum on, et...” ja siis tuleb selgitus, kuidas hellespontoslased olid Kreeka argonautide järeltulijad, kes olid kanda kinnitanud tähtsa kaubatee Väina kallastele ja hiljem [jälgi jätmata] jälle kodumaile naasid. (Ja kuhu Kreekast argonaudid mujale ikka sõita võisid kui mööda jõgesid Eestisse, eks ole... Inglane Tim Severin proovis 1980. aastail argonautide kuldvillaku otsimise sõidu järele teha (nimelt ei olnud tõsised ajaloolased kindlad, et pronksiajal saanuks üldse teha pikki merereise) ja sattus hoopis palju lähemale, piki Türgi rannikut Gruusiasse.)

Ja siis võib veel teha raamatust järelduse, nagu võtnuks Venemaa vastu ristiusu põhjusel, et koos ristitud Rootsiga Eestile lõpp peale teha. Ei noh, lõbus raamat. Selle kõrval ei ole midagi sarnase vene autori Vladimir Buškovi oletused („Rossija, kotoroi ne bõlo”), et mongoli-tatari ikkeks nimetatav asi oli vene vürstide vaheline kodusõda [mille valguses võiks arvata, et Jäälahing oli ordu kaitselahing] ning et algne Hiina müür oli puittara või madal vall ja need jupid, mida turistidele näidatakse, ehitati müüriks alles sõjajärgsel „restaureerimisel”.

* * *

Üritan pildistada lendavat nahkhiirt välguga. Alguses nahkhiiri ei ole, siis hakkab tulema, aga on juba liiga pime, ei näe, kus nad lendavad. Kaalun ära, kui palju kokku kaaluvad fotokas, objektiiv ja välklamp: peaaegu täpselt 2,4 kg.