Lõuna paiku kole paks äikesevihm. Korraks lööb majas elektri välja ning et maas on ka võrk (ja tööd teha ei saa), lähen lõunale, raudteejaama homsete rongipiletite järele. Imelik on, et Aadu silda ei ole päris kinni pandudki. Isegi täna hommikul sõitis buss sealt läbi, samuti lõunal kaks korda. Tribüüne küll juba pannakse Vabaduse pst äärde üles, kile punase vaiba peal.
Raudteejaama kõrval on eilse „rahvusvahelise” rongkäigu skeem koos korraldajate oodatud osaliste arvuga. Oodatud 20 000, kohale tuli 7500. Mõnest kaugemast maast oli oodatud osalejate arv ühekohaline, nt Hispaaniast 7 ja Norrast 1; ei tea, kas ainus norralane ikka saabus?
Aadu sild on lahti ka õhtul ja see tähendab, et tänavu jääb sadomasonädal suuremalt jaolt ära, esimest korda siin oldud aastate jooksul. Huvitav, mis on selle põhjus, kas arusaam, et ei ole hea paigutada ilutulestikku (loe: lõhkeainet) südalinna valmis mitu päeva varem (äikse-* või terroriohu tõttu) või see, et sild on halvas seisus (kivid lahti, praod sees ja sügisel läheb remonti)?
* Kuigi ma seda siin juba mõni aasta tagasi mainisin, soovitan lugeda Hendrik Arro raamatust „Eesti lendurid lahingute tules”, kuidas oli 1944. a suvel maasse kaevatud lennukipommidega mineeritud Jõhvi lennuväli. Saksa lennukipommidel olid elektrilised sütikud, aktiveerimata pommid olid nii ohutud, et pommivirna otsas võis teha suitsu (vt foto samas raamatus); sütik aktiveerus alles mõni sekund pärast pommi heitmist (vt soome raamatus „Blenheimit lentävät suoraan” mälestus, kuidas pommilennukite Do 17 rünnakul kukkus ülal lennanud lennuki pomm all lennanud lennuki tiivast läbi). Lennuvälja mineerimisel olid pommisütikud ühendatud juhtmete abil keskse lõhkeseadmega. Edasi mõelge või lugege ise.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment