L, 1621. päev: igal perel ise viis, igal talul ise taba ja tarkus

Naaberlinnas poes: uued püksid, rattasõidupusad (meenutades seda, kuidas eelmine kord oli kole külm).

Käin raamatupoes otsimas Loriot' kuulsa sketši „Das Ei ist hart” pildiga lauakatteid (see oli meil kavas omal ajal saksa keele kursusel ning selle killud – nagu „Zu viel Eier sind gar nicht gesund”, „Mit meinem Gefühl stimmt was nicht?!” ja „Morgen bringe ich sie um!” – olid seejärel isekeskis igapäevases kasutuses kogu ülejäänud mitu kuud). Ei leia (leian teised, mis on küll samal teemal, aga ilma pealkirjata „Das Ei ist hart”). Pilku köidab raamat vareslaste intelligentsist, Spiegeli bestseller puha ja.

Söök kaubamaja all keskaegses keldris, kus mu telefoni andmeil täielikult puudub wifi (väljatugevus on alla −100 dBmW); ei tea, kas restoran ise teab, saaks seda kasutada reklaamis, terviseteadlikud sakslased tormaksid kohale hordidena, elektromagnetkiirguse eest varjule?

Ettekandja küsib, mis keel see on, mida me isekeskis räägime, ja küsib kõhklevalt, et Eesti pealinn vist ei ole Riia. 1987. a veebruaris käis Tallinnas Gorbatšov, kes seda vahet ei teadnud.

Loen uut raamatut kohe rongis. Saan teada, kuidas 1979. aastal keelatud Euroopa Majandusühenduses ära laululindude ehk värvuliste jahtimine. Autor oletab, et seaduseandja kindlasti ei teadnud, et nende hulka kuuluvad ka vareslased, ja need, kes teadsid, võisid vaikselt pihku itsitada, teades näiteks, kuidas vaenatakse vareslasi Saksamaal.

Naah, autor võinuks uurida paremini, nagu avastan asjaolusid siia kirja panemiseks üle kontrollides. Jutt on nähtavasti metslindude kaitse direktiivist 79/409/EMÜ, mille lõpus on kaitstavate liikide loetelu. Direktiiv on palju laiem kui ainult värvuliste kohta (kaitstavad liigid on loetletud) ning pealegi on seal mitu vareslast sees. Õppe- ja muidu tööl saaks sellise kergesti järelekontrollitava asja kontrollimata jätmise eest riielda.