Hommikul on ebameeldiv üllatus. Olime nimelt arvanud, et veterinaarse protseduuri tegemise ajal tohib omanik ootetoas oodata; öeldakse aga, et jätke koer siia ja helistage kell kolm, millal saab järgi tulla. Reede õhtu, eks ju. No helistan kell 14.45 ja saan hääle järgi samalt sekretärilt kui eelmisel neljapäeval teada, et kolmveerand kuus. Lasen mitmes keeles üle korrata (reede õhtu ju! ei me taha jätta koera kliinikusse nädalavahetuseks) ja E läheb igaks juhuks kohale juba poole viieks, mil saab ka koera kätte.
Protseduuri hind on sama kui kahe koera vaktsineerimine, nii et ei täitunud kartus, et kui kahe koera (n1 = 2) veerand tundi (t1 = 0,25 h) kestnud läbivaatus maksis x1 raha, siis ühe koera (n2 = 1) protseduur hommikul kella poole üheksast hommikul kella kolmveerand kuueni õhtul (t2 = 9,25 h) maksab x2 = (n2 · t2 · x1) / (n1 · t1) = (1 · 9,25 · x1) / (2 · 0,25) = 18,5 · x1 raha. (Või noh, esialgu tegin arvutusvea ja varustusime käibevahenditega umbes 5 · x1 ulatuses.) Veterinaar ise ka kinnitab, et ega ta inimeste hambaarst ole! Seega protseduurist toibuv koer korterisse ja tähistama.
Näeme, kuidas külastajate kohale langetatakse vihma eest varjavad katted, ning adume, kuidas saab lugupidamist selge sõnaga osta. Kunagi absoluutväärtuse poolest umbes sama suure jootraha peale kargas siinmaine taksojuht lennuväljal uksest välja ja jooksis ümber takso mu ust avama; siin on protsent küll väiksem, aga kelner pigistab ometi kätt ning lausub midagi, mida kuuleme kui au domaine ja mõistame, et nüüd asute kodu poole. Pärast saame alles aru, et see oli hoopis au demain, homseni.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment