Usupüha. Kõrgmetsa restoranis. Kõrvallauas on koer. Eelmine kord lendas kõrvallauda varblane, lõi pea vastu akent ära, vahtis veidi aega uimasena, siis lendas vurr! minema, parasjagu meile arvet toova kelneri näo eest läbi.
Pika nädalavahetuse sisustame väärtfilmidega. Täna on käsil „Plekktrummi” teine pool. Süveneb tunne, et ma olen seda varem näinud, aga konkreetselt ei mäleta, et oleks kunagi vaadanud (kunagi veerandit tundi lõpust olen). Võimalik, et tuli kunagi öösel mingi taevakanali pealt (kunagi oli magamistoas telekas). Võimalik, et raamat ja selle Mati Sirkli tõlge panid silme ette jooksma just täpselt samasugused pildid.
Peaosaline on muidugi vapustav. Lapsnäitlejad, võtke eeskuju! Kes korra näinud, see seda nägu ja mängu enam ei unusta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment