P, 1247. päev: vulkaan, linnus ja märg öökull

Pühapäeval rongisõidud jätkuvad. Seekord on sihiks Gerolstein Eifeli kunagiste vulkaanide vahel. Jaamast matk (läbi saju) mäe otsa, kus mu arusaama järgi on vulkaani nii 150 m läbimõõdus plahvatuskraater või muidu kaldeera.

Kohapeal – vaatepilt näeb välja nagu muruga ülekasvanud kruusaauk – selgub sildilt, et ei ole: sinna hakkas vulkaan küll tekkima, aga viimasel hetkel pressis laava välja läbi karstikoobaste hoopis mäe küljelt, ning lohk tekkis, kui magma tõmbus tardumisel kokku või mis iganes. (Huvitav oleks muidugi teada, kui maapinna lähedale Eifeli all sula magma tõuseb; kui muidu olevat nii 600 km sügavusel, siis vulkaanipiirkondades on palju lähemal, st läbi maakera koore tõusevad ülespoole nagu sula magma lõõrid, mille otsas on nt Yellowstone või Island. Eifeli vulkaanid tegutsenud veel mõnikümmend tuhat aastat tagasi ja alles paar aastat tagasi tehti Saksamaal 3-tunnine ülihale katastroofifilm Vulkan sellest, mis saab, kui uuesti hakkavad.)

Gerolsteinis on kaks suurt tehast, milles tehakse, nagu kohapeal selgub, Gerolsteini mineraalvett. Seda tõesti villitakse seal, mitte ei tehta näiteks Lätis ja kleebita peale silt, et tehtud Gerolsteini retsepti järgi, nagu tehakse Vichy vett ka igal pool mujal kui Vichys.



Mäe otsas on nn kotka- ja hundipark, kus siis kotkaste osa on eksponeeritud keskaegse Kasselburgi linnuse varemete vahel ja hundid nende varjus mäenõlval. Mu jaoks oli tähtsusjärjekord muidugi selline: 1) Kasselburg; 2) linnud; 3) hundid. Põnevad varemed, päris palju algseid detaile järel, erakordne 34 m kõrge 8-kordne vahitorn, kujult umbes 8- või B-kujulise põhiplaaniga kaksiktorn, algselt värav allkorrusel (milles ma veidi kahtlen, kui see värav just ei viinud tunnelisse, sest teisel pool on maapind kõrgem).

Varemete vahel lagedad linnupuurid. Nali selles, et ega päris kotkaid (sks Adler) nagu ei paista. Raisakotkad, keda paar tükki on, ei ole sks k Adler. Aga hoopis huvitavamad on öökullid, nagu kassikakk, kes just sel hetkel, kui ma puuri ees olen, päästab valla pikema uhhuutamise ja kui hästi läheb, siis vast saan konnakrooksumise kõrvale teisegi põneva telefonihelina!

Siis lindude lennutamine, mis vihma tõttu on lühike ja linnud ei taha eriti lennata. Väga interaktiivne: linnulennutaja näeb mind pildistamas ja ütleb, et ta tuleb seisab mu taha, siis kassikakk lendab minust lähedalt mööda. Kuidas ma vastan, et lind on kiirem kui objektiivi autofookus ja sedapidi lennates tuleb välja veel vähem pilte kui põiki eest läbi lennates.

Hundid seisavad tropis aediku nurgas (taas hele traatvõrk, läbi pildistada võimatu), ma nende söötmist ei viitsi vaatama jääda (seal olevat atraktsioon, et maksa ja siis lastakse huntide söötmise ajaks piltnik hundiaia sisse). Endal ka kõht hele! Linnuse kõrval on ontlik restoran, mõtlen, et seal läheb ilmatu aeg, ma parem söön pargi enda sööklas. Selle seinal tore menüü; sees aga jahmatan, sest AINUS tahke söök, mis sel kellaajal veel on (kell on 15.28; silt teatab, et lõunasööki antud kell 12.00–14.30), on neli tükki kooki. Üks neist saab siis minu omaks. Pluss tass kakaod.

Pilte pargist praegu veel ei ole, sest nende avaldamiseks on vaja luba, mida ma muudkui ootan. Enamik on muidugi linnusest ja vahitorni katuselt võetud udused maastikuvõtted. Mõni öökullipilt siiski õnnestus ka.

Seega see linnusepilt on võetud alt orust.

Siis läbi vihma jaama tagasi, mis on sutsu kaugemal, kui tundub (eks ma lähen mitte üle mäe otse nagu enne, vaid ümber mäe kaarega), ja jään neli minutit rongist maha. Seega ootan ligi tunni uut aeglast rongi. Läheks mõni minut varem ka kiirrong, aga sellelt ümber istudes peaksin ootama 40 minutit, mitte 12 nagu aeglase rongi pealt.

Loen, Norwegian Wood hakkab peagi läbi saama.

Rongis teeb keegi onkel piirkonna ühiskondliku liikluse sooduskaardi propagandat. Rasked ajad on järelikult ka seal liikluspiirkonnas. (Piletitega on üldse jama, sest ega jaamas kuskilt ju teada ei saa, kus piirkonnas Gerolstein täpselt on: oleks nagu Rheinland-Pfalzi liidumaal, kus peaks kehtima Rheinland-Pfalzi päevapilet, aga samas Rheinland-Pfalzi rongiliinide kaardile on märgitud, et just Gerolsteini jaamast algab Kölni liikluspiirkond, kuigi Köln on juba Nordrhein-Westfalenis.)

Siinmaa rongis õiendab üle vaguni venekeelne eluõis, mida on algul lõbus kuulda, nt iga jaama nime järele röögatus „[jaamanimi] naša!!”; nähtavasti on tegu perega, kus isa on sakslane ja kõneleb lapsega saksa keeli, aga ema üritab lapsega rääkida vene keeles. Samas pikapeale hakkab selguma, et laps vajaks rohkem nagu psühhiaatrit, which is not nice.