Hommikul kohe alustuseks koosolek haldusosakonna majas. Hea on, et kohtan minut enne algust koridoris inimest, kellega pean kohtuma. Tal on kohvitass käes ja pilk segane ning vaatab vaheldumisi mind ja kohvitassi ning küsib, kas meil on koosolek. On jah. Ütleb, et tal on kiire, ma oodaku.
No ootangi, mõeldes, kuidas väikesed prantsuse bürokraadid lasevad inimesel oodata üksnes selleks, et näidata oma tähtsust (kuigi S on kuuldavasti sitsiillane). Pikapeale õngitsen kotist raamatu ja loen seda. Loen tervelt 12 lehekülge, kuni tuleb keegi kõnetama, et S on väga hõivatud teise koosolekuga ja võtab uue koosoleku asjus ise ühendust.
Aga nähkem ka positiivset poolt: millal ma enne olen puhtast tööajast 25 minutit lugenud juturaamatut!
Lõuna ajal postkontoris raamatukasti järel. Vallakeskuses on niidetud muru. Mingi asi õitseb, õhtul õhk lõhnab kevade moodi.
Saan õhtul läbi Murakami romaani Norwegian Wood (tlk Jay Rubin). Kuuldavasti esimene Murakami raamat, kus talle ebatüüpilisel viisil autobiograafilisi sugemeid. Taas on peategelase nimi Toru (Watanabe) ja taas kord tunnen, et meil on palju ühist (aga mitte kõik) ning muudes tegelastes on tuttavate inimeste jooni (aga mitte täpset kokkulangevust).
Tuleks kindlasti hankida ka Murakami elulooraamat, mille kirjutanud tema raamatute peamine inglise keelde tõlkija Jay Rubin. Eesti lugejale seostub nimetus elulooraamat küllap pildiraamatutega, kus üles loetud asjaosalise seksipartnerid ja muud seiklused ning tühjad mõtted, aga vaadake, mujal maailmas võib see žanr olla teistsugune.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment