Öösel kell 4.10 ärkan öökulli huikamise peale. „Hu-hu-hu-hu.” Kolm korda, kaugelt. Teen silmad lahti, näen laes kellaaega 4.10 ja mõtlen, kas peaks akna avama ja hoolimakalt kuulama, aga uinun taas.
Mind vabastatakse kohustusest osaleda päevapikkusel koosolekul, kus mult küsitaks arvamust asjade kohta, mida ma ei tea. Rõõmustan, sest sellega vabaneb terve tööpäev ja saan nautida esmaspäeva, mil prantsuse keelt ei ole (sest keelekoolis on kevadvaheaeg).
Nädalavahetusel käidud loomaaiad tahavad, et fotosid ilma loata ei avaldata, isegi mitte blogis, seega kirjutan ja küsin ning mainin, et soovin avaldada siin blogis. Loodan väga, et nad ei tule selle peale, et hakata Google Translatoriga murdma teksti saksa keelde, sest juba pealkirja alune tekst on õõvastav: kõik on kena, aga tekst, mida jäälind hüüab, pole seal mitte „kääk!” nagu maakeeles, vaid on „Galgen!”, st „võllas!”. Kujutage ise ette, et seisate ojas ja teist lendab vurrdi! mööda jäälind ning just teie kohal röögatab: „Võllas!” — Mina ei kujuta. (Kurja juur on muidugi see, et ega siis Google tõlgi eesti keelest saksa keelde otse, vaid üle inglise keele. Nii saab minu lausest ilm on juba täitsa kevade moodi, et ilm oli juba täitsa nagu vedru (või isegi nagu sulg, sest Feder tähendab mõlemat). Mõtle, mida tahad.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment