E, 1234. päev: 567 890

Täna hommikul on mul prantsuse keel, mis sünge pitserina varjutab kogu algavat nädalat. Sügisel kursust katkestades loopisin suure rõõmuga oma prantsuse keele asjad kuhugi, aga kuhu, seda enam ei mäleta. Raamatud ja sõnastikud leian, vihikut mitte.

Jään 25 min hiljaks (tund algab muidu ajal, mil ma muidu alles unest toibun*), mis on muidugi tore, sest esiteks on mul ja 30 min hilinenud maltalasel teineteise elust uurida aega vähe ning jutt seetõttu lühem, ja vaheaeg tuleb ka kiiremini. Uksest sisse astumisel täheldan, et õpetaja on uus (kuues (kui 3. ja 5. kursusel oli sama õpetaja, ma ei mäleta) või seitsmes (kui ei olnud)) ja veerand sekundiks arvan, et sarnaneb kooliõe Trb-ga, aga hiljem leian sarnanevat rohkem kunagise töökaaslasega, kellega kuigi hästi läbi ei saanud, mis arvatavasti veidi suhtumist tumendab. Muidu näib olevat õpetaja sõbralik – või on siis vast esimese tunni asi, sest teeme kaks tundi pikka imparfait' ja passé composé harjutust, aga nende eristamine läheb mul suhteliselt libedalt, üle kolmveerandi läheb täkkesse (see teema on esiteks üpris lihtne ja teiseks aitavad kaks praktilist võtet: a) mõelge, kas jutt on tegu või olukord, ja siis pange risti vastupidi (nt vaikselt istumine võib olla tegu, aga tuule lõõtsumine olukord); b) vaadake hoolega, millega lõpeb isikuline asesõna lünga eel – kui seal on ülakoma, siis tuleb selle järele täishäälik, mis on passé composé abisõna alguses).

Pärast söögivahetundi jätkame naistepäeva teemadel. Keerukast mõtteavaldusest, et Tallinnas varjutas vene ajal naistepäeva ka teadmine, et järgmisel päeval oli Märtsirünnaku aastapäev – vähemasti pidas seda meeles mu vanaema, ja eks jää ju meelde, kui tulla varjendist suitsevate ahervaremete ja tänavatel vedelevate laipade vahelt läbi ja kodu enam eest ei leia –, päästab mind telefonikõne lennukipiletifirmast, et mu piletiandmed lõplikult üle kontrollida. Kui klassi naasen, on vastamise järjekord läinud edasi. — Meile puurida antud väljatrükis on kole pilt, mida algul arvan Klara Zetkini portreeks, aga osutub olevat hoopis naistevastase vägivalla läbi kannatanu, mis teemal me ka jätkame. Nägemispuudega poola naisterahvas teatab, et temale ei meeldi naiste ja puudega inimeste positiivne diskrimeerimine**, tööle võetagu ikka oskuste järgi. Kahju, et ma ei tea Eesti päevauudiseid, kust saab teada, et Eesti vägivallavastane poliitika on hoopis laiem.

Vaade on ka seniste prantsuse keele õpingute parim – eemal kuusehekk sinitaeva taustal, latvadesse lendavad harakad, pugud hommikupäikese valguses roosakad.

Lahkudes soovin õpetajale peaaegu bon week-end, sest prantsuse keel, nädala raskeim osa on ju läbi, kaugel sealt enam nädalavaehtuski on.

* Ükspäev helistati hommikul just siis, kui hambaid pesin. Ajasin hambapastat telefoni kontaktidesse ja noh nüüd tuleb pistikut kangutada, et ikka laeks.

** Mõni aeg tagasi oli jutuks keskaegne kohtukeiss, kus saksa prostituut kaebas kohtusse ülikooli rektori, kes oli talt nõudnud seksi põrandal (ta olla keeldunud, sest see tähendanuks seadusvastaseid suguühteasendeid, aga rektor käinud peale), ja võitis. Raamatus oli see juhtum kui näide, et keskaegsel Saksamaal olid kõik ametid head [/ „vali, millist tahad”], aga mõningase mõtlemise peale võib järeldada, et kohus võis teha otsuse prostituudi kasuks samuti positiivse diskrimineerimisena – juhtum oli sõna sõna vastu, kus tavaliselt jääb kaotajaks nõrgem pool, ja kohus andis siin õiguse nimelt nõrgemale.

Käin lõuna ajal korteris kola ära panemas ja lennukipiletifirmale kiiret meili saatmas (et andmed on õiged) ja päikseprille toomas ja pildistamiseks fotokat võtmas, sest jälle sirab sinitaevas lai päikene, kuigi muidu on külm (hommikul kraadiklaasi järgi −1,6 °C). Ma ei leia objektiivivarjukit, kohe üldse ei leia. Eestis see kindlasti veel oli, äkki olen jätnud sinna. Tuleb osta teine. Aga sinitaeva [kirjutasin esti „sinitarva”] pilte saan. Loodetavasti saan isegi autoportree, mille võin panna siia muistse Volli, Triibu ja Elspeti söötmise pildi asemele.

Siseveebi esiküljel on räägitud uuringust, kus leiti, et „peaaegu 99%” on uuritud asjaga rahul. Mida tähendab „peaaegu 99%”? Muidugi uurin järele ja leian, et 36 küsitust vastas 35, et on rahul. See teeb rohkem nagu 97%, mida ei anna ümardada tulemuseks „peaaegu 99%”. Ega matemaatika siseveebi kirjutajate tugev külg ole, usun.

Täidan koolitustaotluse (mille pidanuks täitma enne koolitust, nagu kursusekutselt loen), nimme ei vaata juhendit. Saan valmis teisel katsel, sest esimesel ei suuda ma oma mõistusega välja mõelda, kuhu imenupule ma pidin vajutama, et tuleks ette nädala kalender, kuhu märkida kursuse aeg.

Lahkun töölt pisut enne loojangut, mõni minut liiga hilja, päike on juba liiga madalal, kuldpunase valguse asemel on allpool siniseid varje. Külm on, käed hakkavad külmetama, ja poodi suunduv buss sõidab peaaegu mööda (siinsete linnaliinibusside paha komme – siin ei ole kombeks bussile peatumiseks viibata, nagu on nt Soomes (kus kuukaarditasku kaanel on selleks helkurkate), seega kui ootaja ei asu juhiga silmsidemesse (nt kui ta sel hetkel loeb), siis buss mööda ka sõidab).

Õhtu lõpuks YouTube'ist parimaid Big Train'i palu. Järgmise nädala keskel läheb edasi South Park.