Täna siia midagi mõistlikku rohkem kirjutada ei ole ja seepärast kopin siia kunagi ammu-ammu kirjutatu, aga mustandiks jäänu, mille ajendas sõna õlu vale käänamine:
Õlle käänamine on selline asi, mida tuleb ÕSist järele vaadata. Kodune üllatus oli hiljuti suur, et ÕSi järgi käändub taim pune kui pune:puneme:punet, mis vallandas mu fantaasia, mis sõnu võiks veel nõnda käänata (hõbe:hõbeme, kude:kudeme, tobe:tobeme, jume:jumeme). Siis eile tuli veel mõte, et eesti sõna pekk on tulnud ju saksa sõnast Speck, kas siis muistsed eestlased ise ei teadnud, mis asi on pekk, või olid muistse Eesti sead väga kõhnad.
Ja siis see ka (panen eraldi plokiks, sest eelmisega suurt seotud ei ole):
Hirmus lausa, kui need, kes tõlkida ei suuda, hakkavad terminoloogideks ehk ütlema, mis sõnu peavad kasutama need, kes aru ei saa. Nagu teada, olen hirmus skeptiline sellise terminitöö suhtes, kus terminitööd teevad inimesed, kes asjast aru ei saa, tulemuseks umbes nagu pime juhib pimedat.
No comments:
Post a Comment