Nagu ikka puhkuse järel, isegi kui see kestis ainult mõne päeva, on töötegemine takkus, seepärast on hea, et täna mingit kulmudel käimist ei ole, vaid on rahulikku tõlkimist-toimetamist ja ainult üks koosolek, seegi konstruktiivne ja rahulik.
Laadin päikesepaistel kella, millel on halb omadus mitte täpsuda, kui aku tühi. Keskpäeva paiku on akud täis, aga pika täpsekskeeramise järel arvab, et on alles 1. märtsi õhtu. Huvitav, kui kaugel on Amazoni pakk vanale kellale uue korpusega, mis pidi saabuma eelmisel teisipäeval?
Tuleb kutse prantsuse keele 9. kursusele. Protestin, et esiteks jäi mul 8. kursus pooleli ja teiseks, kui juba üle jõu käis 8. kursus, siis kuidas saaksin hakkama 9. kursusega? Toanaaber imestab seepeale, et huvitav oleks, kui kaugele niimoodi pääseks üldse midagi tegemata, kui aga istuks tööl laua taga, kursustel ei käiks, aga ainus, mis edeneb, oleks personaliosakonna ettekujutus, kui kaugel inimene juba olla võiks. Mis meenutab, kuidas mu isa olla kunagi emalt küsinud: „Kuule, mis klassis õige meie lapsed käivad?”
Õhtul on kellale mõistus pähe tulnud ja ta on ennast õigeks keeranud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment