Tarkvarakoolitus. Olen seal pooleldi nagu eksperdina, aga kui kästakse käsi tõsta, kes seda kasutanud ei ole, siis saab palju nalja, sest tõstan käe ka mina. Eks ma kasutan teist lahendust, mis ei ole küll nii lihtne ja elegantne ega kauni kujundusega, aga mis on hoopis paindlikum ja mu arust palju kiirem. Kui keeruka tarkvara kasutamise sai ära õppida pealt vaatamisega 20 min jooksul, siis lihtsama tarkvara kasutamine on selge iseenesest. Kõik on kena, kuni muidugi jõuan kohani, kus lihtne paindumatu tarkvara jääb hätta. No vat.
Koosolek. Istun näoga akna poole ja unne vajumisest päästab põõsaaluste tähelepanelik vaatlemine. Põõsastiku taga toimub tegevus, mis kaugelt paistab, nagu puhutaks lehepuhuriga, aga tontlikus vaikuses. Akna tagant lendab läbi kollane lapsuliblikas, keda näen muidugi ainult mina, kuigi ka ülejäänud kuulajad on akna poole näoga.
KLM on täheldanud, et ma ei ole nendega enam hulk aega lennanud, ja on alandanud mu kliendikaardi staatust hõbedasest vandlivärviliseks, just nagu oleksin mina süüdi, miks nad enam Tallinna vahet ei lenda.
Inglismaa kohalikud omavalitsused on ära keelanud 250 sõna, mida üldsusega suhtlemisel kasutada ei tohi. Kui Eestis oleks samamoodi (oh, miks ei ole...), siis jääks mõni elukutseline bürokraat lõpuks ometi vait.
Eestis on kuuldavasti taasavatud Ülemiste järve aerodroom, mis viimati tegutses mu teada Saksa ajal. Ende gut, alles gut.
Kui bussi sisenen, rõkkab selle kõlaritest tuttav lugu, bussijuht „laulab” kaasa. Kus ma olen seda kuulnud... kus olen kuulnud... Vohh, Cartman laulis!
„South Park” lähebki edasi. Fännide rõõmuks on kolikambrist välja toodud Kenny vanem vend Kevin (keda viimati nähti üle kümne aasta tagasi) ja Kenny jälle hukkub, nagu vanasti (esimesed viis hooaega, 1997–2001) juhtus igas osas, aga pärast Kenny surma (Kenny Dies, 5.12.2001) ja surnuist tagasitulekut (Red Sleigh Down, 11.12.2002) on ta elumus olnud [enam-vähem] normaalne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment