E, 1248. päev: tõeline pale

Kevad on käes. Õues laulab väike-lehelind, kelle saksa nimetus on palju ilmekam: Zilpzalp.

Kokkupuude inimestega, kellel võib-olla on vaimuhäireid, mida nad ise ei pruugi teada, jätkub ka täna.

Täna ehk kursuse kolmandas prantsuse keele tunnis hakkab prantsuse keel tagasi pöörduma normaalsetesse ehk vastikutesse radadesse. Teises pooles pärast vaheaega nimelt teeb üks tšehhidest ettekande teemal, kuidas kõik maailma hädad lahendaks see, kui me mõtleksime õige ajupoolkeraga (mõte, et inimene mõtleb ainult ühe ajupoolkeraga, on jama, aga selle põhjendamisega prantsuse keeles jääksin hätta, mistõttu ma ainult puhin omaette ja vahin aknast välja), ning mu küsimuse peale, kuidas seda on teaduslikult uuritud, ajab ta midagi segast (väites, et Sperry sai selle eest Nobeli: no hiljem leian, et sai tegelikult kirurgiliselt eraldatud ajupoolkerade talitluse uurimise eest, mitte sellise uhhuu ajamise eest – aga on ju nii tore väita mida tahes klassis, kus järelevaatamisvõimalus puudub). Aga üldiselt on suhtumine ülientusiastlik ja seega mitte päris normaalne.

Siis kõneleme hilinemise teemadel ja üks uus õppur kinnitab, et tema ei hiline mitte kunagi. Kohe üldse mitte. Selle ja tema veel mitme kategoorilise kinnituse peale ärkab minus amatöörpsühhiaater ja mõtlen: „Kompulsiiv-obsessiivne häire.”

Ja kõige tipuks istub mu vasakul käel samuti täna esimest korda kohal olev õppur, kes meenutab korraga Hagi Šeini ja Kivinõida, ja luristab kogu teise poole (1½ h) sõõmhaaval topsi kohvi ja, kui see otsa saab, siis topsi teed täpselt samamoodi takkajärele. Janulisi on klassis veel, aga kõik teised saavad juua ilma heliefektideta!! Luristamine ja matsutamine on väheseid asju, mida ma ei kannata (nagu paljud ei talu kriidi kriipimist tahvlil või mõni kitarriplõnnimise heli), nagu valu kohe lõikaks läbi! Iga tema rüüpe ajal sulen silmad ja hoian lauast tugevasti kinni. Mõtlen seega kogu aeg, millal peaks ütlema või kas oleks väga ebaviisakas, kui ma talt topsi tunni lõpuni ära võtaks. Ilmselt on; vahest peaks järgmine kord kaebama õpetajale, et ei lase keskenduda.

Aga õnneks on järgmine tund alles kolme nädala pärast, mil ma aga tundi tulla ei saa, seega jään ma prantsuse keele piinast ligi kuuks ajaks kõrvale. Küll on tore! ☺