Prantsuse keel möödub suhteliselt valuta, nii et ma ei panegi siia silti piin. Õpime-kordame asesõnataoliste sidesõnade kirjut maailma, mis paiguti ületab mu ettekujutusvõime, aga teised on samasugused ja õpetaja vähemalt ei naera, nagu tegid valede vastuste korral vähemalt kaks teist prantsuse keele õpetajat. Peame kirjutama jutukese teemal, et esitleme oma tilulilukogu, kus olgu hästi palju täna õpitud asesõnataolisi sidesõnu. Mul ei tule vaimu peale (st nii, et tuleksid ka vajalikud sidesõnad), aga rahuldun tähelepanekuga, et neli rida ongi selle kirjandi keskmine pikkus.
Teises pooles jutustab üks maltalastest filmist Delikatessen (mida keegi näinud ei ole) ja peame rääkima, mis prantsuse filme oleme näinud. Õpetajale ka ei meeldi film Amélie. Siis räägib õpetaja päratu pika loo, mille ajal vahin aknast välja, aga ühtäkki hakkan mõistma, et ta räägib Milgrami katsest. Saame teada, et katse ei ole prantsuse keeles teps mitte experiment, vaid on experience. Edasi tegeleme idioomidega, mis on suhteliselt lustakas.
Bussipeatuseni viiva tee ääres on künnivareste koloonia, kellel on käsil usin pesapunumine. Ei ole aega vaadelda, kas varesed eelistavad kuivanud või tooreid raage (olen näinud, kuidas vares katkus ikka puu küljest tooreid). Ega selliseid lihtsaid asju ju keegi uuri, ikka midagi eksootilist. (Mis meenutab pikka lõbusat mõttevahetust teemal, kuidas peaksid bioloogid vaatlema N. kreisilinna lillemüüjaid, muidugi varjest.)
Eelmisel nädalal oli keeleprobleem, kus kõik 22 tudengit olid arvanud nii, aga mina ja kõik ametikaaslased, kelle keelekõrva uurisin, arvasime naa ning isegi nõnda naa, et panin selle eest raske vea. Aga siis hakkasin kahtlema, et äkki olen ajast maha jäänud, ja küsisin keelenõust järele. Vaheajal siis uurin telefonist meili ja saan teada, et keelenõugi oli nõus, et naa, ja lausa nentis, et seda kasutusjuhtu ÕSis ja EKSSis tõesti ei ole, aga ÕSi järgmisesse trükki pannakse!
Täna on taevas küll pilves, aga teisiti kui eile, on pilved dramaatilised, mitte ühtlane hall. Suhteliselt soe on.
Kirikmäe poole kandudes (no kesse küll on teinud geniaalse liigutuse koondada keelekoolitused linna vastasserva? kuigi käima on pandud otsebuss, kolistab see ikkagi ligi pool tundi) saan mitu telefonikõnet, kust kolleeg räägib, et lõuna järel kokku lepitud kohvikukohtumine külalisega toimub varem, ja siis, et suisa kohe, nii et pärast meili kontrollimist, et ega mulle ole antud pakilisi ootamatuid asju teha, suundun siis kohvikusse, kus „kohvikust” saab „söökla ja kohvik”. Tore on; tagantjärele degradeerin poole üheteistkümnest söödud võileiva hommikusöögiks, nii et ikka nii hull lugu ei ole, et ma külalise auks sööks teise lõuna juurde.
(Taoline lugu juhtus aga 1991 esimest korda ainsal väljamaisel sugulasel külas olles, sest kuidas mahub ühe eestlase pähe mõte, et külaline süüa ei taha. Et me siin sinu auks kõik kokku tulnud ja lõuna teinud ja mis tähendab, et sa tund aega tagasi just sõid! Söö uuesti!! Ja siis ega siis midagi üle jätta ka ei tohtinud ega kööki tagasi viia. Pärast ma ei saanud mitu tundi normaalses asendis istuda, lebasklesin ainult, puhkisin ja andsin ühesilbilisi vastuseid. Pärast pakkisid kaasa seljatäie humanitaarabi, sh natuke varem lahkunud sugulase täitsa uue kella, mida lapselapsed nähtavasti vanaisale haiglasse kingiks viinud, aga mis täitsa kasutamata jäi, mida ma siis sellest ajast saati kandsin ja mida ma laupäevast alates saan jälle kanda. Igipõline „surnud sugulaste kellade” traditsioon seega jätkub.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment