E, tagasisõit ehk „Jääaeg: suur sula”

Kahe sõidu- ja kolme puhkepäevaga pikk ja ebaproduktiivne nädalavahetus. Kavatsesin viie päevaga

1. valmis kirjutada artikli
2. valmis kirjutada lõbutõlke mustandi
3. valmis kirjutada prantsuskeelse meili
4. läbi kommenteerida kolme juhendatava lõputöö vahepeal valminud osa
5. teha palju lumepilte,

aga kõigest sellest sain valmis ainult lõbutõlke mustandi, artikli kava ja natuke lössivajuvate, kuid siiski üle inimpeade kõrguvate lumehunnikute pilte. Kõik. Kaasas oli ka mõnisada lehekülge teksti tuvastada, mida hea näppida, kui vaja teha midagi mehaanilist, aga keskendumist nõudvat, nagu talvel, aga see jäi täiesti puutumata.

Vaatasin ära filmid ルパン三世 カリオストロの城 (1979), milles palju hilisematele filmidele viitavat, ja suurepärase 天空の城ラピュタ (1986), millega on kõik seni plaadil ilmunud Studio Ghibli Hayao Miyazaki filmid nähtud (uusim film, 崖の上のポニョ (2008) ilmub plaadil juunis, nii et Miyazaki-fänni-rahvas, rõõmusta). Samuti uuesti filmi ホーホケキョとなりの山田くん (1999), mille teinud Isao Takahata (kellele Miyazaki pannud hoopis suupärasema hüüdnime Paku-san [mis tulnud sellest, et Takahata-san jäänud hommikuti stuudiosse peaaegu hiljaks ja siis alati kohalejõudnuna lõõtsutas: paku-paku]) ja mida on ikka tore vaadata.

Nädalavahetuse uudis sellest, kuidas Misso ajaloohuvilised ehitasid lumest Tiigri, sai mudeliehitajatest sõbrad elevile. Pildi kohta kiideti, et näeb välja peaaegu nagu talvemaalingus ehtne tank.

Filmide mõju sõnavarale: nii kui olümpias näidati Kanada iluuisutajaid, lipsas huulile küsimus What would Brian Boitano do?

* * *

Nagu kunagi siin blogis mainitud, ennustati lapsepõlves maalt raamatukogust leitud tehnikasaavutuste-teemalises raamatus (u 1955), et poole sajandi pärast jõuab mis tahes punkti maakeral ühe ööpäevaga. Tagasisõit näitas, et aastal 2010 kulub linnulennul 1656 km vahemaa uksest ukseni läbimiseks veel 14 tundi ehk seitse korda rohkem.

Võsalennujaama uus hoone on ehtne säästulennujaam! Vetsus nagi ei ole ja disain, millega maailma kõigis lennujaamades peaks üles leidma õige vetsu, lõpeb koridoris. Säästuprojekteerija ergonoomia- ja logistikaoskused näikse olevat puudulikud: kas varem olete näinud ootesaali, kust tuleb lennukile minekuks tulla tagasi fuajeesse (st mitte minna otse edasi)? Lennulepääsu oodatakse pimedas madalas uberikus. Odav oli lennujaam kahtlemata, aga vaadake, ükskord lõpeb majandussurutis ära ja siis on heade mõtete linna sihuke õhuvärav lausa häbiks...

Esimene lennuk on YL-BAS, mis väljalennu hetkel mootorid hoopis seisma paneb ja pardaarvutit resetib. See kestab 25 minutit. Mu paremal käel üle vahekäigu istub keegi nagu lennundusspetsialist, kes kogu see aeg (pluss kogu lennu- ja ruleerimisaeg) valju häälega kommenteerib (ja platsil seismise ajal ka kinnitab, et talle tundub, et lähme täna õhtuks bussiga; aga ta tunneb valesti). Paar korda mõtlen, et äkki peaks paanika tekitamise pärast noomima, aga loobun, et mis ma ikka tüli norin, ja hiljem, et muidu vestlusse sekkuma, näiteks parandama tema segaseid selgitusi uuele tuttavale. See ei saa aru ja küsib veidraid küsimusi, millest omakorda aru ei saa noor lennundusspetsialist ise, jättes näiteks selgitamata, miks on vaja teada lennuki kiirust just õhu suhtes (ehk miks lennukiiruse teadasaamiseks ei kasutata GPSi). Tema selgituse järgi mõõdetakse lennuki kiirust õhurõhu muutumise järgi – vestluskaaslase pikk mõtlik vaikus (ilmselt üritab ta välja mõelda, kuidas see käib); tegelikult mõõdetakse Pitot' toruga mitte õhurõhu muutumist, vaid õhurõhu dünaamilise ja staatilise väärtuse vahet. Kui Eesti lennuliine kavandavad sellised inimesed, ei ole midagi imestada, miks Tartust (kus on rahvusvaheline lennuväli) Kuressaarde (kus on rahvusvaheline lennuväli) ega koguni Tallinna (kus on päris uhke rahvusvaheline lennuväli) lennukit ei käi.

Riia lennujaamas on erakordne nähtus, mida ei ole näinud juba aastaid: vetsusabad. Peale selle on terminal pime, umbne ja rahvast täis. Wifi on, aga ei ühendu. Reisijad eeldavad, et ma kõnelen vene või läti keeles. Põhiline kõneldav keel on vene keel.

Teine lennuk on YL-BBX. Ka selle väljalend hilineb; lend ise on sündmusteta. Kohale jõuab 20 minutit sõiduplaanist maas. Mu kott saabub lindile umbes kuuendana, aga käik 2. terminalist raudteejaama võtab 15 minutit. Vaja oleks poole vähem. Tahtmata rännata tundmatuid radu pidi osaliselt bussiga, ootan järgmist otserongi. Ligi kaks tundi ootan. Wifi on 8 €/h.

Kui hommikul resetiti lennuki arvutit, siis pärastlõunal tehakse sama veduri arvutiga. Muidugi seisu ajal, mis toimub tundmatus teivasjaamas. Saadan sellest erakordsest seiklusest paljudele sõnumi, et mõelge, hommikul lennuk ja õhtul vedur! Aga kui Läti lennuki resettimine kestis 25 minutit, kestab Saksa veduri resettimine ainult 2, nõnda et mul ei ole sõnum veel valmiski, kui juba edasi sõidame. Kohe käänaku taga on kuulus Loreley kalju.

Sellest pisutisest hilinemisest hoolimata jõuan ümberistumisel käia läbi võileivaletist ja osta omale sama toreda pikkpoisivõileiva nagu sealt jaamast alati.

Teises rongis on sõitjaid vähe ja viimased poolteist tundi ma põhiliselt magan.

Nädalavahetusel ongi lõõtsunud hirmus torm – korteriukse tagusel käigurõdul on oksatükke ja suur kuusekäbi. Nali selles, et majatagusel nõlval kasvab jah puid, kuid kuuski ei ole ma varem märganud.