L, 1246. päev: loomaaed, issanda loomaaed ja kuidas kevad tuligi teisiti

Teisiti kui Eestis, on siinkandis talv asendunud kevadega. Neljapäeval oli 13 kraadi ja reedel 17. Laupäevaks ja pühapäevaks lubas muidugi vihma, nii et siis ma sättisin ilmaennustuse vihmaaukude järgi, millal kuhu lähen. Välja kukkus mõistagi vastupidi, nii et olin katuse all muidugi siis, kui ei sadanud, ja õues siis, kui sadas.

Et siis oli kavas käia ühel päeval Landau loomaaias ning teisel päeval Gerolsteini kotka- ja hundipargis. Esialgu ennustati, et sajab laupäeval, nii et lootes loomaaiast saada mingit katust pea kohale, lähen laupäeval sinna. On üldiselt raske ette kujutada, kuidas sõidab rong linnulennult paarisada kilomeetrit ligi viis tundi (4 tundi 40 minutit, neli ümberistumist, ja muide kogu aeg ka üpris kiiresti sõidab), aga paljude ümberistumiste tõttu tundus, et sõidud on lühikesed, suts ja jälle maha järgmise rongi peale.

Landau on suurem, kui ma olin ette kujutanud. Kohal olen kaheteist paiku (mis annab aimu, millal rongisõit algas), linnas on palju rahvast liikvel, mingi laada moodi asi raekoja platsil. Kisa ja kära kui palju. Loomaaia leian üles, seal on meeldivalt vähe rahvast. (Landau loomaaed lubab koeri rihma otsas, neid siis on seal inimestel kaasas, sabad erutusest lehvimas muidugi, jaaguaripuuri ees õrritabki peremees väikest rakatsit: „Guck mal, eine große Katze!”) Rajatud endiste linnakindlustiste vallikraavi, ruumi üldiselt kole vähe, kõvasti meenutab Mäekalda tänava loomaaeda (kus oli mu mäletamist mööda ruumi küllap [eks ma ise olin siis väike] ja valgust kindlasti rohkem).

Esimeseks suundun kutsuva röökimise peale araraunade puuri juurde, kus põrkun kokku ka selle loomaaia suure probleemiga: toekas hele raudvõrk.

Selle taskuloomaaia väiksus on loonud ohutusprobleemi: nimelt kuidas eraldada külastajad loomadest võimalikult turvalisel moel, aga nii, et mõlemale jääks ruumi? Selge: tuleb panna toekas raudvõrk ning jätta võre ja inimese vahele ruumi võimalikult vähe! Seega suurem osa hammustavaid loomi on jämeda heleda traatvõrgu taga (tumedast traatvõrgust läbi pildistada saab, heledast ei saa), väikelaste kõrguselt pandud veel tihedam võrk ette, kust sõrm läbi ei mahu, ja mõne eriti hammustava olendi puuri ette tehtud täpselt käe pikkune turvaala – aga mitte rohkem. Eriti sügava mulje jätab mulle gepardiaedik, kus gepardi aiaäärse raja ning külastajate jalgtee vahel on koos aiaga ehk nii 20 cm maad. Sellest siis üliohtrasti keelusilte, kindlasti suurim arv keelusilte ruutmeetri kohta kuskil loomaaias, kus käinud.

Päikesepaistega on seal ka kohati probleeme, sest kogu loomaaed on kas puude ja/või bastionimüüride vahel vallikraavis, kuhu päike suurt ei paista.

Teine omapärane moment on eri liikidest loomade majutamine samasse puuri, mida ikka juhtub, aga samas võib näha liikidevahelist lävimist, nagu „hahk” tegemas tuult alla pingviinile ja kaiman ajamas nurka väikest kilpkonna. Positiivseist nootidest mainitagu kolme šimpansi, kes mõttetarkadele sobivate ilmetega söövad ega kirjuta ekskrementidega aknale nagu Frankfurdi loomaaias. Usutavasti saan mõne toreda portree. Landau loomaaias on nähtavasti eriti hea ämmalahviõnn, neid on palju ja üpris heas seisundis.

Lõpetuseks veel paar papagoipilti:




Landau loomaaed lubab pilte avaldada ainult nende loal (ka internetis, ka mittekaubanduslikul eesmärgil). Sain loa 26. III, nõnda et siin olevad pildid on 29. III avaldatud puhta ametlikult.

Olin seal plaaninud olla nii viis tundi, aga saan hakkama kahe ja poolega, niisiis kõnnin läbi linna (kus vahepeal on poed kinni pandud ja laat koristatud) jaama poole, hakkab sadama. Kui Amsterdami üks suurimaid vaatamisväärsusi on maja, kus elas Anne Frank, siis Landaus on just loomaaiatee kõrval maja, mille omanik oli Anne Frangi vaarisa. Majal küll silti küljes ei ole ja turiste seal ümber parvlemas ka ei näe.

Landaus on teinegi loomaaialik koht, terraariumimaja Reptilium, aga mul ei ole ettekujutust, kus täpselt; telefon ei saa üldse andmesidet kätte, seega ei saa Google Mapsist vaadata, ja tuleb minna ehku peale (korra olin eile õhtul Google Earthist näinud, kus kandis). Õnneks on paar viita (natuke enne seda, kui hakkan pereliikmeid kallil laupäeva õhtul tülitama, et tee lahti Google Maps ja juhi mind). Landau oli XVII–XIX saj pikalt Prantsusmaa käes ja ega seal tänavasilte just iga nurga peal ei ole seniajani. Jalgrattaid on harjumatult palju (siinkandis sõidavad jalgratastega kas ainult neoonrõivis vanemas keskeas ületreeninud meesterahvad või Kirikmäe naisterahvad, viimased ainult marsruudil Kirikmäe–Limpsimäe).

Reptilium on ligi kolm korda kallim kui loomaaed, aga see-eest iga senti väärt! Suurepärane koht. Loomad rõõmsad, kaimanil sära silmis, külastajad rahul.

Pilte teen üpris vähe, sest eks ma ole pikast jalulolemisest väsinud. Lahkumisel satub silm peale ukse kõrval olevale terraariumile, millest enne märkamata möödusin: seal osutub elavat kogu Reptiliumi erakordseim liik – kangursipelgad, kes elavad kolmes pleksiklaasist kastis, mida ühendavad pikad silikoonvoolikud. Hästi on näha kangursipelgate komme kanda surnud sipelgad kolooniast välja eraldi „surnuaiale” – selle peale võiksid mõelda need, kes väidavad, nagu hakanuks inimene mõtlema, et surnud liigikaaslast ei pruugi niisama suvalisse kohta vedelema jätta, alles hauataguse elu ettekujutuse tekkides, nagu väitis veel äsja loetud uus raamat. Ma hästi ei usu, et sipelgatel võiks olla taolisi ettekujutusi, seega ei pruugi väide, et surnute eest hoolitseb ainult inimene ja teeb seda ettekujutuste najal, olla tõene.

Tagasiteel on väikesed viperused rongidega: ei ole midagi nii, et loomad nähtud, hakkan aga varem siiapoole tulema, siis jõuan varem kohale, küll ronge ka läheb; keegi idioot (jah, keegi idioot töötab ka Deutsche Bahnis!) on teinud sõiduplaani, kus rong punktist A jõuab punkti B kell 18.04, aga punktist B punkti C väljub teine rong juba kell 18.00! Tulemus muidugi see, et ootan poolteist tundi, ja siis tuleb just see rong, millega tulekut olin algselt plaaninud. Aja kokkuhoidu ei kuskilt otsast. Seega võtan kevade vastu Saarimaal Pärnu-suuruse Homburgi raudteejaama laupäevaõhtust joodikumaailma vaadeldes (proovin saata kevade alguse puhul tervitussõnumeidki, aga Saksa võrk mu telefonile ei meeldi) ja loen Haruki Murakami romaani Norwegian Wood. See kompott on kokku väga sürr. ☺

Et ma ei jõudnud hommikul sularahaautomaadi juurde, on mul sularaha täpselt 5 eurot + mõni münt, nii et tuleb hoolikalt valida, mis võileiva ma ostan (müüja on muide aktsendi järgi venelane). Kõht on tühi, unistan korteris külmikus olevatest viineritest ja ketšupist. (Mis mõistagi meenutab talvisel rühmakokkutulekul kuuldud lugu, kuidas eestimaises itaalia restoranis hakkas kelner ketšupi küsimise peale karjuma, kokk tuli isiklikult sõimama ning restorani väärikust solvanud külastajad visati välja. Kokkutuleku teine palju edasiräägitud lugu oli minu meenutus sea lõikehambast siinmaa süldis, aga mis oli kolmas lugu? Ma nagu mäletaks, et ma rääkisin pärast mitmele inimesele kaht kokkutulekul kuuldud lugu, millest üks oli see ketšupilugu, aga teist enam ei mäleta.)

((Hilisem täiendus (3.5.2010): meelde tuli. Kolmas lugu juhtunud just mõni päev varem. Olnud talvine koolivaheaeg ja jutustaja tütar (9 a) küsinud vanemailt, kas ta tohib õues lund rookida. Vanemad lubasid ja tarmukas laps veetnud õues mitu tundi, kuni õhtul hakanud naabrid koju tulema ja vangutanud päid, et on ikka vanemad, pannud lapse lund rookima, ise aga on soojas toas! ☺))