Rongini on umbes kolmveerand tundi aega, otsustan minna jala. Uiskudega olen jaamast korterisse sõitnud kunagi 18 minutit; kuigi jaama poole minnes on tee pikemalt allamäge, aga uiskude allapanek ja altvõtt võtab siiski kokku liiga palju aega.
Wb-s ostan jaamas automaadist pool liitrit mineraalvett, kõnnin läbi jaamatunneli Maaselja äärde ja panen seal müüri najal uisud jalga. Müüri peal on rohkesti sisalikke (näen korraga viit).Puulehti on veel vähe, tänu kuivadele ja soojadele ilmadele. Jõeäärset teed on puujuured kergitanud, edasi parklas on krobe. Inimesi on ka palju pühapäeva õhtul jalutamas. Eelmine kord läbisin seda maad (pisut üle 27 km) ohtra mudaga teel ja pärast ka uisulaagrites 3 tundi 10 minutit, seega olen arvestanud 3-tunnise sõiduajaga. Minek Wb-st on kell neli, seitsmest läheb hämaraks, buss läheb R-chist 19.14.
Pärast sadamat kõrgevõitu mägi, millest üles rühkides ja alla laskudes mõtlen, et küll on hea sealt sõita puhanuna, mitte väsinuna nagu eelmine kord.
G-chi linnakeses on patseerimas rohke rahvas, jõe äärest läheb läbi väga lagunenud nn jalgrattatee. Ka sellel on jalutajaid ja rattureid ning isegi üks laps rulluiskudel. Täiesti uskumatu, kuidas ta suudab sellisel pinnal püsti püsida. G-chis on vist järjekordne veinipidu, üle piirisilla voorib katkematu vooluna autosid. Õigemini seisab, sest linnapoolses otsas on foor. Vastassuund on suhteliselt tühi. Risti üle kõnnitee on parkinud ebaviisakas juht, auto (Seat Ibiza nr YG 7125) saba sõiduteeni välja, möödumiseks tuleb põigata korraks sõiduteele.
Edasi läheb tee naaberriigis Maaselja kaldal. Tee on tuttav ning vaated uhked. Ilm on imeilus.Pärast kaht jõekääru on edasi ligi 10 km sirget ja sündmustevaest teed vastu valgust, päike peegeldab paremalt jõest, võtab. Koha, kus kaks aastat tagasi maoli käisin (kuivanud muda sisse), näen ära. Teel on kolm silda: esimesest läksin üle, kolmandalt tulen tagasi, teisest viib tee üle, otsustan pidada lühikese joogi- ja pidurikeeramispausi selle otsas.
Kiirusnäidik näitab, nagu olnuks mu suurim kiirus 72 km/h; ära usu hundi juttu! Mul oli kunagi jalgrattaspidomeeter, mis vibratsiooni tõttu näitas, et näiteks rongis seismise asemel kihutas jalgratas 196 km/h. Üldiselt ei lase ma uisutamisel kiirusel minna üle 18 km/h ehk 5 m/s, sest kaugemale silm teel olevaid kive suurt ei seleta ning 1½ cm kõrgune kivi võib uisu hoobilt seisata, nagu ma täna komistades kogen. Pidur mõikab väikese kiiruse peal paremini kui suure, mis tuleneb füüsikaseadustest (kineetiline energia sõltub kiiruse ruudust).
Üldiselt on sõit nauditav ja ma eriti ei kiirusta. Võrreldes eelmise, üleujutuse järgse sõiduga on veetase umbes meeter madalamal. Pilte ma eriti palju ei tee (joogipausi arvestamata ainult 24), ei viitsi fotoka väljavõtmiseks seisma jääda.Veejoogipausini (16,4 km) kulub 1 h 21 min, R-chi vastaskaldal (u 27 km) olen umbes 2 h 11 min sõiduaja järel. Uisutan sealt aeglaselt üle pika silla R-chisse (kõnnitee on kitsas, ka siin voorib R-chi poole pidev autovool) vastutulijate juures sillaäärde seisatudes (panen kella seisma). R-chis uisutan bussijaamani ja võtan seal uisud alt (27,8 km, puhas sõiduaeg 2 h 17 min). Aega on bussini üle poole tunni.
R-chi laadaplatsil kihab veinilaat. Kella seitsmest hakatakse otsi kokku tõmbama, kahveltõstuk sõidab piirdeid kohale viima. Vaatepilt (ma ei jaksanud fotokat välja võtta) meenutab elavalt kahveltõstukijuhi Klausi seiklusi. [Nõrganärvilised, jätke selle lõigu ülejäänud osa vahele ja jätkake järgmise lõigu algusest.] Klausi esimest (ja ühtlasi viimast) tööpäeva kujutav õppefilm on siin – ja ära kasutades seda, et nõrganärvilised on jätnud selle jupi vahele, ütlen ka seda, kuidas ükspäev ostsin poest sülti, mis hõrgutist siinmaal eriti kuskilt ei leia ja kui ka leiab, siis on sinna sisse aetud sobimatult palju äädikat ja želatiini. No ja seekord oli ka sea lõikehammas, mille avastamisel kontrollisin kaks korda keelega ja korra peegli ees silmaga üle, kas mul endal on ikka kõik hambad veel suus. Jälk, jälk ning ma enam hulk aega siinmaist sülti ei taha (nagu ma ei tahtnud kohukesi kümme aastat pärast seda, kui olin piimakombinaadis näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed paremalt vasakule ja samalaadse vooluna sibasid prussakad vasakult paremale).]
Siit võivad nõrganärvilised edasi lugeda.
Bussipeatuses tungleb trobikond bengaallasi, kes satuvad bussis mu ette. Pika ja veinilaadalt tulemise kohta täiesti loomulikult elava bussisõidu tagumiseks otsaks hakkan aru saama, et mu ees istuvad räägivad nn inglise keeles. Ilmselt olin bussi oodates ja ennast pealeminekuks parimasse strateegilisse asukohta sättides (peatuses tuleb seista kohta, kuhu jääb bussiuks) üks väheseid valgenahalisi, keda see seltskond ei häirinud. Otse vastupidi, meenutasin ammusi lõbusaid bengali korterikaaslasi ning Kollywoodi lõbusat filmimuusikat.
* * *
Õhtul pikk arutelu selle üle, et kogu diskursuseteooria on hullumeelse inimese sünnitis ehk luul. Uurige enne igasuguste asjade uskumist seda, kuidas toimib inimese normaalne ja ebanormaalne mõtlemine, muidu usutegi, et kuningal on seljas läbinähtavast riidest rõivad.
No comments:
Post a Comment