Mõni on läinud ise, mõni ei ole, ühes taskutelefonis on suveaja sisselülitamiseks eraldi menüükoht. Isegi seinakell, mis on mitu kuud võbistanud sekundiosutit asendis 2:46:39, saab õigeks ja uue patarei toitel lõbusasti käima.
Avastan ehmatusega, et olen kaht juhendatavat arvanud üheks inimeseks; hea, et ma neile varem nn lambist ei vastanud ega teemasid piinlikult segi ajanud (üks nt soovib juhendamist messengeri kaudu – see on täitsa võimalik, ma olen nõnda teinud ka varem). Seega on inimesi, kes omi lõputöid kirjutavad, neli ja see on minu suutlikkuse tipp. Ülejäänud, kellele ma aegade vältel jah-sõna öelnud, palun tukkuge edasi!
Päeva tulemus on 22 parandatud kodutööd.
Vahepeal kostab välisukse tagant haledat kiunutamist – isegi joodiknaaber tuleb kiunutajat sõimama (seega elab joodiknaaber siinpoolses majatiivas). Selgub, et majataguselt nõlvalt võetakse mänguasjataolise võsa-kettsaega maha võsa. Kuradi kaua võetakse, võtja alla ka ei kuku (aeg-ajalt kostab küll tumedaid mütse, aga kiunutamine pisut aja pärast siiski jätkub). Alles pimedas saabub vaikus.
Töötlen eelmise nädalavahetuse pilte ja lisan loomaaedade andmebaasist märksõnu. Tore, kui loomaaias on vaid 91 liiki ja pildilt keegi sedasi tundmatuks ei jää. Tuvastan, et emaseks paabulinnuks arvatud lind ei olegi paabulind, vaid teine kanaline, mistõttu sugulist dimorfismi ülistavad pildid seega seda ei kujutagi. „Hülged” osutuvad pisikesteks merilõvideks ja „hahk” järve-aurikpardiks ning haigur, selgub, ei olnudki loomaaia inventari hulgas, vaid niisama käis merilõvide, pingviinide ja aurikpardi juures kala põske pistmas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment