Eile õhtul on saabunud kiirtöö, mis on paindumatu tähtajaga, päris pikk ja jube halb. Tuleb lugeda moraali – nähtavasti on see tõlkija esimene vasikas. Jutustame selliseid labaseid asju, et vaadake, kui te tõlgite dokumendi eesti keelde, siis tiitellehe pöördel olev silt „Keel” peaks ikka olema „eesti”, mitte „inglise”, ja et määrus, mille ümber kogu tants ja trall käib, on kogu oma neljakohalise arvu leheküljeses hiilguses eesti keeles olemas, koos vajalike terminitega, nii et neid ei pea seletama inglise keeles, ning et on olemas instutsioonidevaheline stiilijuhend, kus kirjas, mismoodi tuleb viidata.
Ainsad kaks head asja on need, et kõik mu isiklikult tuttavad tõlkijad seda kõike juba teavad, st sellist soga nad toota ei suuda, st süda võib olla rahul, et need polnud nemad, ja saan kritiseerida rahus, ning teine on see, et tundmatu kobakäpp on olnud oma eksiteedel vähemalt järjekindel, nii et päris palju aitab vana sõber Ctrl-h.
Uus bussiraamat on psühholoogiatudengite õpik teemal, kuidas korraldada psühholoogiauuringuid ja kuidas tulemusi analüüsida. 558 lk, läbi on sissejuhatus ja 6 lk teksti. Alguses on teaduse ajaloo ülilühikokkuvõte. Saan sealt teada, et esimesed mõjukad teadlased, kes leidsid, et vaja ikka uurida tegelikku elu (vaatlused ja katsed) ning kõiki väiteid tõendada, olid Isaac Newton ja Roger Bacon. Enne neid oli lähtutud teooriast ja väidete kinnitamiseks rõhutud oma autoriteedile. See kõik tuletab meelde Eesti mõne akadeemilise kooskonna elu-olu... mis on seega veel Newtoni- ja Baconi-eelses ajas.
Eelmises bussiraamatus oli põnev teave sellest, et teatud ettekujutus füüsilisest maailmast on kaasa sündinud, mida uuritud imikute lutilutsumiskiirust jälgides (rahulolu korral on lutsumiskiirus aeglasem). Näiteks kui videol langes pall ülalt alla, siis seda käsitasid imikud normaalsena ja lutsusid lutti rahulikult, aga kui pall jäi õhus seisma, siis lutsumine kiirenes – st imikud said aru, et midagi on valesti (sama raamatu väitel tekib arusaam raskusjõu suunast 8. raseduskuul, kui tööle hakkab tasakaaluelund, nõnda et loode oskab end enne sünnitust keerata õigesse asendisse). Samamoodi siis, kui ekraanil oli kaks nukku, mis pandi ükshaaval sirmi taha, aga sirmi äravõtmisel oli seal ainult üks, millest järeldati, et ka lihtsa matemaatika (1 + 1 = 2) oskus on kaasa sündinud.
Aga Amazonist on tulekul tipp-mälu-uurija kirjutatud raamat, kus teaduslikult kummutatakse paljud populaarpsühholoogia väärettekujutused (nagu et Mozarti kuulamine teeb intelligentsemaks, käekiri näitab inimese iseloomu, kuu faasid mõjutavad käitumist). Juhtusin mainima kirjasõbrale viimases prantsuse keele tunnis kogetut, millega paljastas ka tema oma tõelise palge taolise kräpi uskujana (või noh vähemalt ei olnud nõus ta mu väitega, et ainus kasu selles miljardiäris on majanduslik kasu teenuste pakkujatele). Huvitav, kas seal on ikka juttu tuntud petuskeemist „minu pakutav kallis X teraapia ravib kõik hinge- ja ihuhädad”?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
"Praegu on palju materjale, mis julgustavad õppijaid toetuma oma isiklikule kogemusele, endast rääkima ja oma tundeid teistega jagama. Eriti aga humanistliku lähenemise keskne fookus on Moskowitzi sõnade kohaselt (1978) huvi „isiksuse arengu, iseenda aktsepteerimise ja teiste poolt aktsepteeritud olemise vastu“ ja humanistlikus traditsioonis loodud või sellest mõjutatud materjalid võivad ergutada sõprust, heaolu ja koostööd ning samal ajal pakkuda head keelepraktikat."
Jill Hadfield, Classroom Dynamics.
Mul on Sinu pärast mure, ja prantsuse keele pärast ka!
Need neli aastat on süvendanud minus skepsist ükskeelse keeleõppe suhtes: räägi nagu räägi, aga tõlkeharjutusi tahaks! Nende asemel on kilomeetrite kaupa lobisemist.
Ega ta jah ikka päriselt ei toimi. Paha lugu on ka see, kui õppija emakeelt ei oska, eriti alguses (ütlen oma iiri-soome segagrupi näitel, s.t üks ingliskeelne ja üks soomekeelne eesti keele õppija. Mina soomet ei oska tegelikult, kuigi mõnest asjast aru saan juhtumisi aegajalt). Ei oska aru saada, mis talle raske võib olla.
Post a Comment