P, tagasilend

Puhkus oli ülimeeldiv ja aktiivne. Kuigi maakonna ühes tipplokaalis oli aknalaual üdini punase koolivenna raamat inglitest (!!) ja kunstipoes provokatiivne talvine pilt senini alles, ostsime hoopis rulluisud ja sõitsime neil kokku 19,5 km, mis nelja-viie korra peale ei ole teab mis palju, aga a) kodulinna rulluisuteed on kõik ainult kilomeetri-paari pikkused; b) vanast kogemusest tean, et lõpetada tuleb siis, kui on veel tore, aga mitte siis, kui enam ei ole (nt väsides kukub kergemini); c) E on üldse esimest korda elus rulluiskudel; d) ma ei oska uue piduriga pidurdada ega saa uute uiskude tunnetust veel täiesti kätte. Tavapärane suvine jalgrattamatk õpetas ka, mida teeb koduõlu koordinatsiooniga ning et mu teenekas jalgratas on oma maise eksistentsi lõpus. Kõik kergliiklusteed sõitsime ratastega läbi, paar korda käime 10 km päevas jala, paar korda käisime isegi kilomeetri kaugusel aja säästmiseks ratastega ja ma tekitasin sugulase sünnipäevale jalgrattaga kohale lennates (oli kõva taganttuul) pisut furoori, sest kes ikka kaheksat kilomeetrit muud moodi läbib kui autoga. Spordipoes olime nii sagedad kliendid, et meid tervitati seal soojalt, mis on palju toredam kui mullu puhkusel juhtunu, kus tavapärases lõunakohas küsiti lõpuks esimese asjana: „Teile kohe kaks valget veini, jah?”

Aga see toredus saab selleks korraks otsa. Ärasõidu päeval on ärkamine kell veerand viis ja ma ei mõista üldse, miks ma pühapäeval sellisel ebainimlikul tunnil pean üles tõusma. Ilmselt ärkan mingis vales unefaasis, sest olen ikka kohe väga unine.

Mõningase üllatusena A. kreisilinna taksode kohta on takso ees sekundi pealt kell viis. Seega on bussijaamas aega kuivada pool tundi (sageli taksot ei ole ja siis on põnevusmoment, kas tellida samast firmast uuesti, kas mõni teise firma taksojuht on juba/veel ärkvel, või – adrenaliinilaksu saamiseks – kiirustada kohale üldse jala). Reisi esimene ots on suhteliselt lühike, aga vanast harjumusest olen selle üleval, vaadates udurohket päikesetõusu. Edasi võtan fliisi seljast, panen külje alla vastu akent ja magan kogu ülejäänud tee, saavutades sedasi umbes samasuguse soengu nagu Patsy pärast seda, kui oli, suits suus, uinunud ja Edina köögi maha põletanud, kuigi ilma tahmase näopooleta.

Reis läheb taas ludinal ja olen lennujaamas turvast läbi kellaajal, mil buss pidanuks alles Kilulinna saabuma. Teatavasti on Tallinna Lennu jaamas tasuta wifi ja rohkesti pistikupesi, mida muudes Euroopa lennujaamades ei ole. Teen arvutitööd, ühendades meeldiva ja kasuliku. Telekas mängib taustaks 1990. aastate vanamuusikat: Spice Girls kepsutab laulu Wannabe, millest meenub elamuslik Prantsuse kiirteepeldik Pariisi lennundusnäituselt naasmisel, ning veel tuleb ka Beavist ja Buttheadi lummanud lugu Sweet Harmony.

Miks on hea istuda lennukis akna all

Olin lubanud Saaremaal puhkavale vennale lehvitada, kui üle lendan; niisiis lehvitangi.

Ka täna esimesel lennul istuvad mu ees jaapanlased, kes Kopenhaagenis kohe tablooni tormavad ja võidu seletades näitavad üksteisele näpuga, millal läheb lennuk Tokyo Narita lennuväljale.

Puhkusel oli küll mitu raamatut kaasas ja paar sain veelgi kaasa, aga näe lugeda ei olnud aega. Loen täna lennukisõitudel mitu korda rohkem kui kogu puhkusel. Teemaks on Apollo kosmoserakettidel lendamine, mis peale mõningaste algeliste asjade (nagu vaba langemise selgitamise) on asjalik ja kirjeldab üksikasjalikult, mis järjekorras mingeid nuppe vajutati ja kraane keerati (näiteks III astmest Kuu-mooduli väljatõmbamise protseduuri kirjelduse võiks võtta kuhugi proovitõlke tekstiks) ning järg on sellise elulise küsimuse juures, kuidas astronaudid sõid, õiendasid ihuhädasid ja ajasid habet. Kelle jaoks selles on midagi itsitamisväärset, teadku, et suurema häda sooritamise kiirusrekord Apollo 3-kohalises meeskonnamoodulis (kaaluta olekus) oli 42 minutit ja üldiselt tekkis teise lennunädala lõpupoole meeskonnal kõhulahtisus.

Kopenhaagenis käin söömas (krevetisalat, mineraalvesi). Täheldan, et kohas, kus vanasti oli Porche disainipood, on nüüd söökla. Panta rhei ehk As Aristotle once said, I zoe ine e nangudi igi neke ine fi pavilato.

Teisel lennul jaapanlasi ei paista, aga see-eest ilmestavad lendu inimkatsed rinnalastega. Teatavasti on lennukis reisikõrgusel õhurõhk umbes 75% normaalsest (vastab kõrgusele umbes 2400 m ümp), mis maandumisel järk-järgult lennujaama omale tasandatakse. See on paras kompromiss lennuki kere vajaliku tugevuse ja reisijate heaolu vahel – lennuki sisemuse ja välisõhu rõhuvahe kisub lennukit natuke vähem laiali kui siis, kui sees oleks normaalrõhk, ning reisijatel ei hakka pilt eest minema, mis võib juhtuda kõrgusel üle 3000 m ümp. Lennuki maandumisel, kui õhurõhk lennuki sees tõuseb, mõnikord päris kiiresti (nt kiirusega, millele vastaks laskumine üle 100 m/min), võivad reisijatel minna kõrvad lukku. Täiskasvanud ja vähe vanemad lapsed teavad, et kõrvad saab lahti neelates, aga imikud ei tea ning väljendavad oma pahameelt nagu imikud ikka, röökides. Ja kas noored emad teavad midagi füüsikast, füsioloogiast ja anatoomiast? – Raske öelda, kui kõrvade lukkumineku ebameeldivust üritatakse leevendada ninnunännutades, mis teksti ma kahjuks siia panna ei saa, sest see on eesti keeles. Nii palju siiski ütlen, et see ei aita.

Ilma poolest on maandumise ajal kaunid õhtupäikesest valgustatud pilved, maapinnal lihtsalt tihedad pilved. Maandume mitme käänuga kirde poolt, tunnen ära tuttavaid paiku, nagu metsa, kus 14. II nägin rebast ja pildistasin kaugel puu otsas varest.

Kott saabub. Ainus, mis reisil kaduma läks, on euromündid, mistõttu tuleb bussipilet osta tavaliste müntide asemel paberraha eest. Buss on kotte väga täis väike tavaline (mis ei võiks lennujaama vahet sõita suurema ruumiga või koguni kotiriiulitega buss, nagu mõnel pool kombeks?), pühapäeviti käib ainult raudteejaamani ja jaamast on harv pühapäevane buss paar minutit varem ära sõitnud. Seega väikene jalgsimatk, kus näen pühapäevaõhtusi jalutajaid ja imestan, et rahvaste paabel ulatub ainult poole teeni (korteri kandis on kindlasti ka, aga ei paista silma).

Imede ime: postkastis arveid ei olegi!!

Korter on üsna korras, lilled fataalselt kuivanud ei ole, kööki on ununenud Fairyga likku ainult üks kauss (Fairy tõttu see ei kasva, aga sinna on uppunud ämblik), aga teisalt sööki järel kah ei ole. Õnnetus ei hüüa tulles ning ajan (esimest korda) kõrvaklapijuhtme lühidust unustades lauale ümber vedelikuanuma, mis sülgab oma sisu küll õnneks täpselt üle arvuti nurga, aga see-eest muutes kasutuskõlbmatuks randmetoe. Kuivatan ja pesen. Nagu ikka, kuluvad esimesed kaks puhkusejärgset nädalat puhkusepiltide töötlemisele.