Hommikul jätkan eilset 2005. aasta piltide märksõnastamist ja Brüsseli kohtadele sealmaiseid nimesid otsides leian, et sõjamuuseumi hiiglasliku lennundushalli tulevik on tume, sest Siim Kallas tahab sellest teha kultuuripalee – nagu lennundus ja tehnika ei oleks kultuur.
Nagu ka ihub 2011. a sügise ülesaksamaaline aiandusnäitus hammast Koblenzi sõjatehnika õppekogu WTS platsile ja see pidi 2011. aastaks kolitama in corpore Dresdenisse. Aga näe pääses üle noatera: WTSi külastas Saksamaa kaitseminister ja otsustas, et peaks ikka jääma Koblenzi (kus on Saksamaa sõjatehnika arendamise ja hankimise amet BWB, kuhu alla WTS kuulub), st kolitakse ringi linna sees. Loodetavasti on aiandusnäituse korraldamisel ikka meeles territoorium Saksa sõjaväelt ära võtta, vastasel korral ootab hädaväljapääsu väärkasutajaid õues tunnimees.
Päeval ilge vihm, õhtul maja all fuajee põrand märg, samuti (ja eriti) fuajee tagaseina moodustav päris liivakivikalju.
Õhtul poest naastes bussis fotoajakirja lugedes saan nagu puuga pähe: tsoonisüsteem. Olen pildistanud vaat' et rohkem aastaid kui mõnel siinsel lugejal on vanust, aga ei ole tulnud selle lihtsa mõtte peale, et keeruka särituse korral peaks paigas olema üksnes pildi tähtsaima punkti säritus ja ülejäänud tuleb ise. Normaalne, hele (ülevalgustus +1 EV) või väga hele (+2 EV). Tänavune talv uputas Eesti interneti üle alavalgustatud lumepiltidega – lumi on hele ja et heledust pildil säilitada, tuleb pilti üle valgustada; seda nippi ma tean ja kasutan ammu. (Mul muide oli aastaid lihtne fotokas, mis väidetavasti suutis ära tunda 14 valgussituatsiooni, lumi nende hulgas, ja säritust vastavalt korrigeerida – aga praegustel digiseebikatel seda funktsiooni kas ei ole või ei viitsi kasutajad seda menüüst otsida.)
Mälukas ehk nii need aastad mõjuvad: Briti laevade leidmise uudise järel Postimehe kommentaariumis mainides, kuidas püststardiga mehitatud rakettmasina Bachem Natter loonud puidutööstur Erich Bachem pidi tootma pärast sõda äraelamiseks kitarre, ei suuda ma meenutada, mis oli selle katselaeva tüüp, mille üldise kavatise pakkus välja hambaarst – laeval pidi olema vee peal väike kere ja vee all mootoritega teine, aga see rullus nii kohutavalt ja nägi üldse nii kahtlane välja, et iga katsetaja nõudnud elukindlustust RM 100 000 peale, mis tollal oli meeletu summa. Mul on sellest isegi kuskil paberarhiivis paar fotot. Küsi või järele. On Gröneri raamatus (mille vana, 2-köitelise trüki koopiat mul siin ei ole ja uut, 8-köitelist kolossi ma muidugi osta ei täi), aga oli ka kuskil veebis, aga vat enam ei mäleta, kus.
Aga kes otsib, see leiab! Voila: VS-5 ehk Engelmannboot.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment