R, 1373. päev: alanud on mussoonihooaeg*

* laenatud mõte

Arvutus näitab, et tõlge, millele ma kirjutan tagasisidet, on sellest, mida ma veel salliks, halvem tervenisti 140 korda. Rekord.

Siis saame ka teada, kust võtab Eesti seaduselooja vajalikud oskussõnad ja ametlikud nimed? – Eks ikka Riigi Teatajast! – Nimelt on juhtunud piinlik lugu: tõlkisin pool lehekülge teksti, kus asutus A ütleb seda ja toda. Teksti kontrollis üle asutuse A ampluaa Eesti ministeeriumi B ametnik, kes märkis, et muidu hea, aga vaadake, A ei ole A, vaid hoopis C, ja see on nii ka Eesti seaduses ning nii ütles ka asutuse A/C Eesti kontaktpunkti, asutuse D esindaja. Osakonnajuhataja, kelle kaudu tagasiside sain, küsib mult, et kuna asutuse A asutamismääruses on nimi A ja sinna ei saa me midagi parata, siis kas ma tean, kust tuleb nimi C. Lugu selgemast selgem: asutuse A nimi oli nimelt 2009. aastani tõesti C, aga edasi on olnud A. See muidugi ei ole Eesti seaduseandjat (kes ammutab kõik vajaliku ilmselt Riigi Teatajast, mitte mujalt) takistanud kasutamast nime C koguni kolmes õigusaktis ka veel 2010. aastal. Eriti piinlik on, et üks neist on B ministri määrus, mis asutab asutuse D, asutuse A Eesti kontaktpunkti – mis selgitab selle, miks D-st üle küsimisel öeldi sealt õige olevat nimi C. Ning õige piinlik kogu loos on see, et ettepaneku mugandada nime C A-ks tegi just sama ministeerium B ise... Aga ei ole midagi muretseda, Eesti on ju maailma naba ja Eesti ministrid teavad asju kõige paremini. Aamen.

Bussis on jaamast umbes Kõrgmetsa maksimarketini 4 itaallast (0, 5, 15 ja 35 a); usutavasti ei ole teiste sõitjate kuulmiskahjustus püsiv. Kõigepealt kisendab pereema kõrvulukustava helivaljusega peatusest juba lahkunud, aga punase tule taga seisva bussi kõrval, kuni see ukse lahti teeb ja ta lapsevankriga peale manööverdab (samuti kõrvulukustava röökimise saatel), siis kisavad ema ja kaks nooremat last kogu ülejäänud tee üksteisest üle (vanim laps on ilmselt kurttumm – saan aru, miks; aga see-eest ronib keskmine mööda istmeid ja käib kisamas isegi bussijuhi kõrva – ohtlik, sest sel hetkel sõidab buss üle raudteejaama estakaadi); siis avastab pereema 2½ m kaugusel istuva itaalia onkli ja kisendab heameelest järgmised kaks kilomeetrit, nii et aknaklaasid tärisevad; ning siis, kui ta tööstuskaupade osakonna juures maha ei lähe ja on aru saada, et ma ühtki vaikset peatusevahet täna enam sõita ei saa, hakkab ta maha minema samas peatuses kui mina ehk maksimarketi toiduosakonna juures. Buss on uus ja ukseautomaatika on taoline, et peatuses buss küll peatub, itaalia maadam haarab vankri ja asub rünnakule, aga siis leiab, et uks ei ole avanenudki. Vaja vajutada nuppu uuesti. Et ka mina tahan väljuda, ja võimalikult ruttu (ning kaugele), vajutan ise. Uks avaneb ja vanemad lapsed väljuvad. Maadam sõidab käruga peaaegu ukseni, aga siis uksed sulguvad taas ja avaneb järjekordne verbaal-akustiline Etna. Bussijuht võpatab, nii et kogu buss võbiseb, ja avab uksed uuesti. Maadam satub käruga ukse vahele poolviltu, mille peale saab mul villand (ta ilmselt ei kavatsegi bussist lahkuda), poen tema ja posti vahelt pilust läbi ning lahkun vasakule ära. Katkematu itaalia kisa kostab poe leivariiulini, mis – nagu Kõrgmetsa maksimarketi kavatisega tuttavad lugejad teavad – on päris sügaval poe sees.